Putini propagandist kaitseb sissetungi Ungarisse 1956. aastal. Mida järgmiseks, küsib kolumnist Edward Lucas.
Edward Lucase kolumn: Putini propagandist kaitseb sissetungi Ungarisse (8)
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
26. oktoober 2016, 12:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ungari ülestõus 60 aastat tagasi ning selle mahasurumine Nõukogude sissetungi tulemusena oli üks sõjajärgse Euroopa ajaloo tähtsamaid sündmusi. See hävitas Nõukogude Liidu tõsiseltvõetavuse suure osa idealistlike vasakpoolsete seas. See märkis lääne poliitika suurt läbikukkumist: hõivatud Inglise-Prantsuse sõjalise avantüüriga Suessis, puudus meil igasugune isu toetada ülestõusu või üritada peatada Nõukogude sekkumist. Samuti saatis see läände suure põgenikevoolu, mis võeti vastu kiiduväärse lahkusega.
Venemaa seisukoha muutumine
Kuriteole järgnes, nagu alati, vale, mis seisnes peamiselt selles, et ülestõusnud ei olnud patrioodid ja demokraadid, vaid fašistid. Ungarlased heitsid selle kõrvale niipea kui võimalik – mäletan ülestõusu hukatud juhi Imre Nagy haua külastamist varsti pärast tema ümbermatmist 1989. aastal pärast aastakümneid tähistamata hauas. (Samuti mäletan kohtumist võluva noore laitmatult liberaalsete vaadetega Ungari poliitikuga; tema nimi oli Viktor Orbán, aga see on üks teine jutt).
Ülestõusu 40. aastapäeval 1996. aastal polnud kahtlustki, et Venemaa jagas ungarlaste vaatenurka. Boriss Jeltsin oli Kremlis ning Venemaa näitas üles vähest huvi oma imperialistliku mineviku vastu. 2006. aastal 50. aastapäeval esitas Vladimir Putin koguni ettevaatliku vabanduse.
Nüüdseks on olukord muutunud. Venemaa peapropagandist Dmitri Kisseljov esitas riigi tähtsamas pühapäevaõhtuses uudistesaates Vesti Nedeli (Nädala Uudised) Nõukogude propagandaviise moel, mida pole kuuldud aastakümneid. Ungari ülestõus oli ehk esimene «värvilise revolutsiooni» näide, väitis ta – rahva võimu kasutamine vaenuliku välisriigi luureteenistuste mahitusel eesmärgiga tekitada kaost ning viia läbi režiimimuutus.
Ajalugu poliitika teenistuses
Loomulikult ei vasta see tõele. Härra Kisseljovi loogikat kasutades oleks esimene värviline revolutsioon Kronstadti ülestõus bolševike vastu 1921. aastal. Sõjajärgse perioodi sündmustest oleks Ida-Berliini 1953. aasta ülestõus sellele palju parem pretendent kui Ungari sündmused kolm aastat hiljem.
Tähtsam mõte on see, et Kremli propaganda tekitab nüüd sujuva seose Nõukogude totalitarismi ajastu ning tänapäeva Venemaa vahele. Seda, mida vangistatud rahvad tegelikult Nõukogude võimu all mõtlesid või tundsid, ei võeta üldse arvesse. Kui nad vastupanu osutasid, on ainus seletus lääne võimumängud.
See ei ole Vene historiograafia viimaste aastate sünget trendi arvestades suur üllatus. Samas on see väärt alus spekulatsioonide vaatamiseks kohustusliku härra Kisseljovi programmi tulevase sisu üle. 2018. aasta pakub kindlasti võimalust õigustada Nõukogude juhitud sissetungi Tšehhoslovakkiasse. 1968. aasta Praha kevad ei olnud kommunismi reformimise idealistlike katsete õilmitsemine, vaid ekspansioonile suunatud NATO vandenõu.
Mille ümberkirjutamist me veel näeme?
Järgmisena saabub võimalus tähistada 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti kui kiiduväärselt pragmaatilist taktikalist sammu, mis tehti ajal, kui lääneriigid olid samavõrd valmis Hitleriga kokkuleppeid sõlmima. Pange end valmis 2019. aasta 17. septembri pidustusteks Nõukogude ennetava Poola-invasiooni üle.
On veelgi murettekitavam näha, kuidas seda loogikat on võimalik laiendada sisepoliitikale. Ei ole veel liiga hilja tähistada 1936. aastal alanud Suure Terrori 80. aastapäeva. Pealegi, karmid ajad nõuavad karme meetmeid. Nii on võimalik õigustada ka Gulagi: miks mitte panna lääne spioonid ja provokaatorid riigi hüvanguks tööle?
Samuti ei maksa unustada, et 19. detsembril möödub Leonid Brežnevi sünnist 110 aastat. Ta pole mitte raugast naerualune, vaid suure tarkuse ja stabiilsuse allikas rahutus maailmas. Härra Putini Kremlis viibimise pikenedes ei tundu ka see enam naljakas.