Mõni saab esimese töökogemuse ajalehti müües, mõni rohides, mõni kaupluses hinnasilte kleepides. Mina sain esimese töökogemuse sel suvel Tartu noorte töömaleva Halliste rühmas Halliste kalmistul, kirjutab tänavu malevlaseks saanud Ott Hendrik Lemetti.
Mu nimi on Ott ja ma olen 16-aastane. Tänavu juulis olin ma kahe nädala jooksul üks neist noortest, kes andis oma panuse Viljandimaal asuva Halliste kiriku lähedal asuva kalmistu korrasolekusse. Kui te juhuslikult ei mäleta, siis Halliste kirik on punast värvi, ilus maakirik.
Nii enne kui pärast malevat kuulsin ma korduvalt küsimust, kas seal ikka tehakse päris tööd, kas sealt saadud töökogemus ikkagi on päris töökogemus? Sellele on lihtne ja konkreetne vastus – jah. Minu ega mu kaasmalevlaste seas ei tekkinud seda segadust muide kordagi.
Malevas tehakse tööd, mis ei pruugi olla küll kõige raskem, aga see on töö, mis vajab tegemist. Kalmistu koristamise ja selle korras hoidmine tähendab okste riisumist, hauaplatside puhastamist, viltuste hauakivide välja kaevamist ja sirgeks loodimist, rohimist ning arvukaid muid suuremaid ja väiksemaid toimetusi.
Paljud ei mõtle sellele, aga aasta ülejäänud 50 nädala jooksul peab kõike seda tegema kalmistuvaht üksi. Kõik malevlased said tunda, mida tähendab reaalne töö ja olen kindel, et oma panusega kergendasime kalmistuvahi koormat.
Malevasse motiveeris mind minema teadmine, et seal on võimalik luua sidemeid uute inimestega ja tutvuda omavanuste noortega. Samuti kohtuda kirjeldamatult vingete rühmajuhtidega, kes on valmis kaasa lööma igas põnevas tegevuses, kuid on ka kohapeal, kui sul peaks abi vaja minema. Malevas on lõbus ja kui sellest motivatsiooniks ei piisa, paneb viimase täpi i-le asjaolu, et töö eest malevas makstakse ka palka.
Kui mitte varem, siis just malevas jõuab kohale vanarahvatarkuse «enne töö, siis lõbu» tähendus. Kui tööpäev läbi, tuli sisustada vaba aeg. Tegevuseks võis olla sport (võrkpall, jalgpall), külakiigel kiikumine, kaardimäng, filmi vaatamine, tantsimine jne. Aga seda ei saanud teha enne, kui päevaks planeeritud tööd tehtud.
Julgen malevat soovitada kõigile noortele, sest see kogemus on üliväärtuslik nii töökogemuse kui uute tutvuste poolest. Malevasse tasuks noorel inimesel minna ainuüksi iseenda tundmaõppimise eesmärgil, sest uus keskkond teiste noorte keskel ja kodust eemal annab võimaluse saada parem arusaam iseenda sotsiaalsetest võimetest.
Näiteks minu malevarühmas oli kolm vene keelt emakeelena kõnelevat neiut, kelle tundmaõppimine ja kellega suhtlemine oli nii kultuuriliselt kui keeleliselt minu jaoks väga arendav. Usun, et ka nende jaoks avanesid mitmed uued perspektiivid.
Malevas loodud sidemed kestavad kaua. Mõnikord lausa terve elu. See on väga eriline tegemise, avastamise ja õppimise aeg, mis seob noored tugevalt kokku ning annab põhjuse kohtuda ka kunagi hiljem. Mõnikord isegi 50 aastat hiljem. Möödunud nädala kontsert-kokkutulek näitab seda kõige ilmekamalt.
Ja siis pole enam üldse oluline, et otsus minna malevasse sündis sellest, et suvel oli igav, kinopiletiks polnud taskuraha või uue hilbu ostmise jaoks ei tahtnud vanematelt raha nuiata.
Möödunud nädalal toimus malevaliikumise 50. juubelile pühendatud konverents «Noortemalevad - kas, kuidas ja kuhu edasi?».
Konverentsi rahastas haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti Noorsootöö Keskuse poolt elluviidava ESF kaasrahastatud programmi «Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine» kirjeldatud tegevuste raames.