Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Evelyn Sepp: president – mitte kuidas, vaid miks?

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Evelyn Sepp | FOTO: Viktor Burkivski

Meil ei ole vaja 102. riigikogu liiget, kes meeldib kõigile. Meil ei ole vaja ka peaministrit nr 2, kes juhiks valitsust. Meil on vaja presidenti, kes on kogenud, sõnakas, tõsiseltvõetav ja mõjukas, et nende omaduste abil rakendada ka need kogud tööle nii, nagu keerulistele aegadele kohane, kirjutab endine poliitik Evelyn Sepp.

Täna saab alguse või ka lõpu Eesti Vabariigi 5. presidendi valimine: Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves ja ...?

Kui kolme esimese panust ja rolli on võimalik hinnata, siis Ilvese puhul on selleks veel vara. Tema aeg alles tuleb. Kes teavad, need teavad niigi, aga paljud veel ei tunneta, kuid kindlasti saavad tundma. Olen kindel, et kokkuvõttes pälvib ka tema panus laiapõhjalise tunnustuse.

Kas nad on olnud ideaalsed presidendid? Laitmatud inimesed? Ärgem petkem ennast. Kindlasti mitte! Asjad lihtsalt paistavad tagantjärele helgemana, aga ametijärgsed jalajäljed on siiski kahtlemata suured  see on fakt.

Pärandina on nende tegevuse kirjeldus kõnekas: Eesti iseseisvumine, iseseisvuse äraandmine, selle taastamine, ühinemine ELi ja NATOga ning Eesti globaliseerumine. Alati kuhugi teel. Nii segaseid aegu kui praegu pole aga kaua olnud ja võimalikud on kõik arengud.

Kampaania väärikus annab lootust!

Alustuseks tahan ma tänada kõiki kandidaate. Sellist avatud ja sisukat, kuid mis veelgi olulisem, väärikat kampaaniat ei ole vähemalt 25 viimase aasta jooksul Eesti poliitikas toimunud. Eks väikeseid libastumisi ikka oli, samuti kohatut või paljasõnalist enesekiitust, mõni ebaõnnestunud nali või ebaadekvaatne võrdlus, aga nende eest on kandidaadid avalikult vabandust palunud. See on olnud ülisümpaatne ja annab lootust, et selline debatikultuur võiks kesta ka kauem kui need viis enneolematut kuud. Me saaksime nii kõik palju paremate lahenduste ja juhtimise osaliseks.

Mulle meeldiks Eesti poliitika veelgi enam, kui see keskenduks sisulistele lahendustele, selle asemel et piirduda loosungite ja vastastikku pasunasse panemisega. Ja kui ka valijad sellega kaasa tulevad; kui hääletada maha kõik loosunglikud, hirmutavad, manipuleerivad ja jalaga-tagumikku-kampaaniad, oleks meil riigina tõesti lootust.

Pole kahtlustki, et selle viie kuu eest tuleb müts maha võtta esmajoones Siim Kallase ees, kes tegi kevadel Eesti poliitikas täiesti pretsedenditu käigu, andes teada, et tema soovib täie tõsidusega kandideerida presidendiks, ning kutsudes ka teisi soovijaid avalikult ja sisukalt Eesti üle debateerima.

Me oleme kõik sellest võitnud!

Tõsi, ma ei ole kaugeltki nõus kõigega, mida ma nende debattide ajal kuulsin või lugesin, samuti ei pea ma ka kõike seda piisavaks. Aga ma hindan seda tahet ja pühendumist, mida kandidaadid üles näitasid. Ma tunnustan ka meedia panust, mis andis Eesti avalikkusele võimaluse süveneda. Kõik muu ei ole ju tegelikult tähtis.

Kindlasti oli ja on selle kõige taga ka poliittehnoloogilisi kaalutlusi, disainitud seisukohti, suhtekorraldust, isiklikku edevust, parteilist egoismi, tulevase tähelennu ettevalmistamist, kuid see, kuhu me välja jõudsime, on palju olulisem.

Kõigil meil on selle tulemusena üle pikkade aastate võimalik ilkumise asemel mõtlikult vaikida, sõimu asemel kuulata ja kaasa mõelda ning käituda nagu vaba riigi kodanikule kohane – öelda, kuidas tulevikus peab.

Mis seekord veel teisiti on? Kõik!

Maailma asjad on muutunud sedavõrd keeruliseks ja muutused kiireks, et ei piisa ilukõnedest, ühendavate sümbolite sõnastamisest või laste ja vanainimeste peade ja hingekeelte paitamisest. Ükskõik kui vähe me seda tunnistada tahaksime, ei ümbritse Eestit õnnis rahuaeg või maailm, kus kõike saab sülle võtta. Kuskil võib-olla, aga mitte siin, Eestis. Igal juhul peame end igas mõttes kokku võtma. Olla kena ja tore ja armas on liiga vähe. Pealiskaudsusest enam loevad teod, kogemused, visioon, väärtused ja terane maailmatunnetus.

Teiseks. Ka Eesti enda kui riigi roll on muutunud. Eesti on enam kui kunagi varem tegija, mitte saatuse heidik või ajaloo leidlaps. Meie tähtsus ja mõjukus sõltub taas koostööst. Meie endi kiirest reageerimisvõimest, praktiliste lahenduste pakkumisest, teiste riikide, rahvaste ja kultuuride mõistmisest, otsustajate eetilistest väärtustest ja isiklikest kogemusest ning mõistagi meist igaühest.

Kolmandaks, kõige selle ärevuse mõju võimendab veelgi tõsiasi, et riigisiseselt oleme praegu igas mõttes klaaslae ja toppavate reformide lõksus. Loogilisele arengukõverale lisab oma osa ka poliitikute põlvkonnavahetus, mis on toonud kaasa mingis mõttes võimuvaakumi ja seetõttu juhtimisprobleemide kuhjumise. Võimendanud pealiskaudsust, võimetust otsustada ja soovimatust vastutada. Koostöögi on igal tasandil pigem nagu midagi nõrkadele, tähendab justkui kaotuse ja oma nõrkuse tunnistamist. Vähemalt nii mõtleb osa vana kooli mehi

Ning lõpuks meie väärtused – oma mentaliteedilt kõigub eestlane ikka veel kuskil ida ja lääne või Homo sovieticuse ja Homo sociuse vahel. Tahab olla nii üks kui ka teine. Igatseb näha isakest või emakest, kes otsustab, kes lohutab, puhub marraskil põlvele peale, kõneleb soojalt ja ütleb alati midagi, mida parasjagu kuulda tahetakse. Samas tahab eestlane ka ise tegija olla. Samuti olla sarkastiline, küüniline, ise lüüa jalaga uksi lahti, ise lällata ja ise räusata, kus ja kui pähe tuleb.

Ühesõnaga, vabaks inimeseks olemisel on veel juures kõva ja kibe kõrvalmekk, et mitte öelda, et tahaks, aga veel hästi ei oska.

Muidugi on ka märkimisväärne hulk neid, kellel on kirjeldatust väga erinev maailmataju ja olemas missioon seda teistega jagada.

Kuid isikliku vastutuse võtmine oma otsuste ja tegude eest ei ole veel kuigi moes. Ka eraelu altvedamistes ja valevalikutes kipub ikka esmalt süüdi olema keegi teine. Põhjus seisab pea alati väljaspool ennast. Ja päris kindlasti vastutab kõige selle kordaseadmise eest ikka riik, valitsus või president. Kas pole tuttav!? See kokku on küllalt ebaküpse ühiskonna tunnus koos kõige oma lootuste ja ootustega, aga paremaks saame ikka ükshaaval, mitte hoobilt rahvana.

Igal oma töö ja vastutus!

Olen pea 20 aastat olnud tunnistajaks ebameeldivale üllatusele, et suur osa Eesti inimestest ei ole selle 25-aastase iseseisvusharjutuse jooksul ikka veel viitsinud süüvida sellesse, mis on ühe või teise põhiseadusliku institutsiooni ülesanne. Paremal juhul on veres sõjakas «mina ja sina», «meie ja nemad». Õiged ja valed. Selline vastandumisse uppumine on nii sügaval ajusopis, et halvab sageli igasuguse kaine mõtlemise ja muudab meid kohutavalt manipuleeritavaks ja haavatavaks.

Kuna presidendivalimiste eel on põhiseaduslike institutsioonide rollide mõistmine kriitilise tähtsusega, püüan selle omal moel veel kord lihtsalt lahti seletada.

Riigikogu on rahva, st kõrgeima võimu kandja esindus. Valitud otse, avatud nimekirjade alusel ja küllalt õiglaselt. Vaatamata sellele, kuidas erakonnad oma valimisnimekirja kokku panevad, reastab valija saadikud ikka antud häälte arvu järgi ümber. Nii on riigikogus ka enamik saadikuid just rahva enda valitud, mitte «tagatubade» määratud. Usun, et nii on see enam kui 80 protsendi puhul 101st.

Selle kogu roll on kuulata, kohtuda, rääkida, lohutada, olla eluga rohujuure tasandil peensusteni kursis, anda inimestele läheduse ja Eestiga sidususe tunne. Kindlus, et igast Eesti inimesest hoolitakse, et ta on ära kuulatud ja temaga arvestatakse. See on parlamendi liikme töö! Selle taustal peab ta suutma teha otsuseid, sõnastama valitsusele käsulaudu ning selgitama seda ka valijatele. Eesti valib selliseid inimesi kokku 101. Kindlasti ei ole palju oodata, et riigikogu liige langetab otsuseid, mis on head kogu Eestile, ehk nii südame kui ka mõistusega.

Tagatipuks peab ta valitsuse tegevuse üle tegema ka parlamentaarset järelevalvet.

Valitsus saab oma mandaadi ja suunised riigikogult. Tema peamine roll on teha asjad ära, anda tegutsemise tulemustest aru parlamendile, olla professionaalne tööandja ametnikele, vastutustundlik juht ministeeriumidele ning igapidi usaldusväärne ja kindlameelne koostööpartner nii kodus kui ka rahvusvaheliselt. Olla aus, omakasupüüdmatu ja eetiline tegutseja, üdini kompetentne ning läbipaistev oma tegevuses. Valitsus mitte lihtsalt ei vii ellu, vaid ka kaitseb oma igapäevase tegevusega neid väärtusi, mis on meile olulised.

See, kas valitsus peab lugu parlamendist, näitab otseselt, kas ta peab lugu Eesti inimestest. Ja teistpidi  riigikogu, andes valitsusele mandaadi tegutsemiseks, võtab sellega valijate (oma tööandja) ees täisvastutuse, et ta on ametisse määranud kõige paremad, targemad ja ausamad pojad ja tütred.

Nii on rollid ja vastutus Eesti põhiseaduse järgi selgelt paigas: kui on kehv valitsus, on selles süüdi riigikogu, kui on kehv riigikogu, on selles süüdi valijad!

Kolmas oluline lüli riigikogu ja valitsuse kõrval ongi vabariigi president.

Miks me üldse presidenti valime?!

President on üksikisik, tal puudub otseselt iseseisev täidesaatev otsustuspädevus, kuid oma positsioonil saab ta reageerida kiiresti, käituda paindlikult ja eri võimutasandite konflikte ennetada-lahendada. Tema olulisim roll on riigi sees tasakaalustada ühelt poolt poliitilisi osalisi ja teisalt parlamendi ja valitsuse jõujooni, hoida Eestit õigel kursil. Seega eeldame presidendi ülesannete täitjalt, et ta oleks nii visionäär kui ka väga mõjukas persoon, kes suudab end esmalt riigikogu ja valitsuse ees kehtestada ja neid mõjutada.

Usun, et paljude Eesti inimeste pahameel praeguse presidendi suhtes tulenebki ehk sellest, et Ilvese autoriteet ja kogemus Eesti sisepoliitikas oli napp ja tal ei õnnestunudki end selles osas lõpuni realiseerida. Küll oli ta väga võimekas rahvusvaheliselt, andes nii hindamatu panuse. Ta oli pikalt olnud diplomaat ja välisminister, kuid sellest jäi väheks ning mõistetavalt soovime nüüd, et president hoiaks selget sihti ka Eesti poliitikas.

Ilma selleta võib ta küll «kõigile» meeldida, kuid parlamendis end kehtestamata jättes taandub tseremoniaalseks ametikandjaks.

Nii ongi presidendi nähtava ja nähtamatu mõju saavutamiseks oluline tema isiklik kogemus ja sõltumatus, visioon ja erudeeritus ning autoriteet. Väärtustest, lastetoast ja hoolimisest rääkimata.

Rahvusvahelises suhtluses on ta aga Eesti esimene müügimees. Lisaks täidab ta muid ülesandeid, mis iga päev ehk uudisekünnist ei ületa.

Ta täidab oma ülesandeid üksi ning see eripära teeb ta mõnevõrra paremini mõistetavaks; ta ei pea sõlmima kompromisse, vastutama kellegi teise tegude või tegemata jätmiste eest, siluma neid või langetama konfliktseid otsuseid, nagu peab tegema parlament ja valitsus. Teda on kerge idealiseerida, aga ka demoniseerida, kuid vaatamata emotsionaalsetele ootustele ei muuda see selle institutsiooni eemärke, asetust teiste suhtes ega olemust.

On oluline mõista, et iga institutsioon  olgu siis rahvas, riigikogu, valitsus või president  peab ära tegema oma töö ja kandma ise selle eest vastutust.

Presidendi roll on ehk võrreldav tennisemängija omaga: kui sul on nõrk partner, mängid sa ka ise alla oma võimete, ja vastupidi. Kui on valitud tugev ja mõjukas president, sunnib see paratamatult ka riigikogu ja valitsust end kokku võtma. Sellisena on meie põhiseadus need ülesanded tasakaalustanud.

Kokkuvõtteks: meil ei ole vaja 102. riigikogu liiget, kes meeldib kõigile. Meil ei ole vaja ka teist peaministrit, kes juhiks valitsust. Meil on vaja presidenti, kes on kogenud, sõnakas, tõsiseltvõetav ja mõjukas, et rakendada nende omaduste abil ka need kogud tööle nii, nagu keerulistele aegadele kohane.

Ja ütlen ausalt: tulenevalt Eesti põhiseadusega presidendile antud ülesannetest ei kujuta ma ette selles rollis tulemuslikult tegutsemas inimest, kellele parlament ja koostöö erakondadega on tuttav peamiselt uudistest või kellel endal puudub parlamentaarse töö kogemus ja ka tunnetus Euroopa tippjuhtimisest. President peab suutma intellektuaalselt raputada, kutsuda korrale, anda kindlust või ka pakkuda lahendusi.

Sest nagu öeldud, meil ei ole vaja 102. riigikogu liiget või teist peaministrit.

Evelyn Sepp on endine riigikogu liige, praegu Teenusmajanduse Koja tegevjuht. Siin väljendab autor isiklikke seisukohti.

Tagasi üles