Juhtkiri: pöördepunkt

Edgar Savisaar saaks (veel) väärikalt taanduda
 

Kui Postimees läinud nädalal kirjutas Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare rahaküsimisest Venemaalt, üritati seda lugu esmalt näidata lekitamisfarsina, milletaolisi poliitikas ikka ette tuleb. Kaitsepolitsei teisipäeval avalikustatud andmed aga ei jäta mingit kahtlust, et need, kes käsitlevad sündmuste paljastamist mingi propagandaooperina, panevad löögi alla esmajoones iseenda tõsiseltvõetavuse.

Eesti poliitika pole pärast talvist pööripäeva enam endine. Olukorda piltlikustades – suure erakonna juhi tegevus on viinud ta kiirteel suunda, mis on kõike muud kui õige. See tegu ei ole küll trahvitav, kuid ikkagi ei taha me jõuda välja sinna, kuhu see tee meid lõpuks välja viib.

Savisaare tegevuses pole kriminaalsüüd, keegi polegi püüdnud seda väita – ka kaitsepolitsei kinnitab, et neil pole alust menetlust alustada. Rahavoog Venemaalt Keskerakonnale ometi tõkestati. Kaitsepolitsei tegutses seda tõkestades Eesti riigi julgeoleku huvides, nagu ka tõendeid avalikkusele esitades.

Niisiis, me peame tagasi pöörama ja õnneks leidub tagasipöördepunkte. Õnneks on neid ka märgatud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser teatas, et välistab Tallinnas koostöö Savisaarega, rõhutades, et Eesti erakonnale raha küsimine Venemaalt on julgeolekurisk. Asja tõsidust kinnitavad ka mitme juhtiva keskerakondlase, nagu Toomas Vareki, Ain Seppiku, Kalle Laaneti jt asjalikud hinnangud avaldatud kaitsepolitsei raportile.

Tõsi, ka Savisaarel ei ole veel hilja tagasi pöörata. Ilmsiks tulnud faktide taustal oleks tal parim käik loobuda Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea kohast. Oleks väga kahju, kui ta seda väärikalt teha ei suuda. Savisaar on olnud läbi kogu taasiseseisvusaja Eesti poliitikas keskseid tegelasi. Ta oli vabanenud riigi esimene peaminister ning koondas suure osa venekeelsest valijaskonnast ümber Eesti erakonna – need on tema tähised uue Eesti loos.

Kuid kiirteel tagasipöördekohti mitte märgates, kramplikult istmel püsida püüdes ja rooli pigistades kihutab ta puruks nii mainitud tähised kui seab löögi alla enda loodud erakonna. «Tõekomisjoni» loomine 1995. aasta lindiskandaali ühe peategelase Kalle Klandorfiga eesotsas viitab paraku just sellele valikule.

Eesti vajab tõsisemat järeldust, kui mingi volitusteta kooslus seda suudab anda. See võib samas viia ka pereheitmiseni erakonnas, nagu seda on juhtunud varemgi, nii pärast lindiskandaali kui ka pärast Euroopa Liidu vastu hääletamist.

Kuid praegusel juhul on lugu sootuks teistsugune. Sest me ei hakka oblastiks, kui parafraseerida president Lennart Meri sõnu lindiskandaali päevilt.