Juhtkiri: Eesti rahva valik on vabadus (1)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Toomes Hendrik Ilves.
President Toomes Hendrik Ilves. Foto: Tairo Lutter

Eesti Vabariik tähistas eile oma 98. sünnipäeva. See on igati soliidne vanus, kuid samas peab märkima, et ehkki ühest küljest on meie riik vana, on ta teisest küljest võrdlemisi noor, kuna on neist 98 aastast vaba olnud alla poole. Vene filosoof Nikolai Berdjajev on kirjutanud, et orjus on kerge ja vabadus raske ning see on põhjus, miks inimesed valivad sageli just esimese. Kuid Eesti rahvas on 20. sajandil juba kaks korda väljendanud selgelt, et soovib olla vaba, ning on oluline, et ta sellele valikule ka edaspidi kindlaks jääks.

Oma riik on iga maailma rahva jaoks absoluutne tipp, mida saavutavad vähesed. Kuid ainult oma riik võimaldab maksimaalselt realiseerida rahvuse huvisid. Eesti väärtusruumi, mainis eile vabariigi aastapäeva kõnes president Toomas Hendrik Ilves. Selle eesmärk on kaitsta ja arendada Eesti riiki, rahvast, keelt ja kultuuri. Need viimased on meie omariikluse alustalad või punased jooned, nagu nimetas neid oma kõnes president. Nendega peavad arvestama kõik, nii need, kes praegu Eestis elavad, kui ka need, kes tulevikus soovivad oma elu Eestiga siduda.

Oma riigist hoolimata on meil ikka veel tunne, et meie vabadust ohustab maailmas toimuv. Meie nägemuses on Eesti tihti kui paadike mäsleval merel. Ilmselt tuleneb see ohutunne meie varasemast ajalookogemusest, milleks ongi iseseisvuse kaotus 1940. aastal ehk see, et ühel hetkel ei pruugi vabadust olla.

Muret püsima jäämise pärast mainis eilses kõnes ka president Ilves. Tema järgi eristavat see meid teistest rahvastest. Kuid nagu lausus president, on meie eriline ajalookogemus ka kõige raskematest olukordadest välja tulla, leides selleks nutikust appi võttes vajalikke lahendusi. Seepärast ei peaks me anduma oma hirmudele tundmatuse ees. Hirm on inimkonna vanim ja tugevaim emotsioon, millest tugevam on just nimelt hirm tundmatuse ees. Kuid hirmud halvavad meie mõtted ja tegutsemise, need takistavad meid tegemast otsuseid, mis meie elu edasi viiksid. Seepärast peame olema ka edaspidi julged ning tegema julgeid valikuid.

Valik vabaduse kasuks näitab Eesti rahva küpsust, kuna vaevalt et ükski täie mõistuse juures olev täiskasvanud inimene sooviks oma elupäevade lõpuni elada suures kommunaalkorteris või ühiselamus, mida impeeriumid, mille varemete alt me 1918 ja 1991 pääsesime, teatud mõttes kujutasid. Parem on siiski elada omaenda väikeses majakeses. Selles, et meie kodu on väike, pole iseenesest midagi halba. Sellest, et olla arvult suur, on tunduvalt olulisem olla vaimult suur. Ja sellega on Eesti rahvas kahtlemata viimastel sajanditel toime tulnud, saavutades oma arvulist väiksust arvesse võttes nii Euroopas kui ka maailmas ainulaadselt kõrge kultuurilise arengutaseme.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles