/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
/nginx/o/2015/09/01/4441901t1h9982.jpg)
Plaanist esitada Mart Kadastik Tartu aukodanikuks sain teada linnapea Urmas Klaasilt, kes helistas ja küsis minu arvamust. Ütlesin, et minu meelest pole see hea mõte ja mõjub Tartu mainele halvasti. Samas lisasin, et juhul kui ta aukodanikuks valitakse, ma tagantjärele protestima ei hakka, kirjutab semiootik Mihhail Lotman oma blogis.
Samas lisasin, et juhul kui ta aukodanikuks valitakse, ma tagantjärele protestima ei hakka. Et ma kahjuks ise ei saanud sellel istungil osaleda (pidasin samal ajal Tallinnas konverentsil ettekannet), informeerisin fraktsioonikaaslasi oma seisukohtadest. Siinkohal tahan rõhutada, et minu seisukohad ei ole kuidagi seotud Indrek Tarandi sõnavõtuga ega sellest mõjutatud.
Edasised sündmused – dramaatilised hääletused Tartu linnavolikogus ja Mart Kadastiku otsus aunimetusest loobuda – küll kahjustasid minu meelest Tartu linna mainet, kuid neis ei olnud midagi, mis oleks mind sundinud sõna võtma.
Küll aga teeb seda Mart Kadastiku avaldus. Nimelt kuulutab ta: «Aga ühte võin kinnitada: ma ei ole kunagi kirjutanud teadvalt valet, mitte ainsatki rida. Mõtted, mida olen jaganud, on enamasti olnud need, mida on mõelnud tartlaste valdav enamus.» Minu jaoks on aga olulisem kui need valed ja laim, mida Kadastik on «Edasis» ja «Kodumaas» levitanud, asjaolu, et ta tegi seda KGB ülesandel, kasutades KGB poolt talle usaldatud materjale, mis sisaldasid Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja teiste iseseisvuslaste kirjavahetust, mida KGB oli ebaseaduslikult (ka Nõukogude seaduste kohaselt) avanud ja kopeerinud. Ning see, et härra Kadastik arvab, et ausa mehena võib nii käituda, on omaette märkimisväärne avaldus.
Igor Rõtov, üks Mart Kadastiku kandidatuuri esitajaid, teatas, et ta on Mart Kadastikule andestanud. See on muidugi liigutav. Mina olen ka valmis Mart Kadastikule andeks andma. Kuid andestamise puhul tuleb arvesse võtta kaht asja. Esiteks, kas see, kellele me andestame, palub andestust või arvab endiselt, et ta käitus õigesti. Ning teiseks: andestama peaksid kõigepealt need, kellele on liiga tehtud: st Lagle Parek, Heiki Ahonen, Mart Niklus, Enn Tarto (kadunud Arvo Pesti enam andestada ei saa). Ma ei tea, mida arvab suurem osa nimetatud inimestest, kuid Mart Niklus juba väljendas sotsiaalmeedias ülimat nördimust, millest ma mingit andestust välja lugeda ei saanud.
Järjekordselt paneb mind aga imestama hämmastav üksmeel, mis valitseb Reformierakonna ja Keskerakonna vahel – eriti nendes sensitiivsetes küsimustes, mis puudutavad Eesti lähi-, aga ka kaugemat minevikku.