Vladimir Sazonov: Daesh ja usufanatismi ilmingud (4)

Vladimir Sazonov
, orientalist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Orientalist Vladimir Sazonov otsib ajaloost tänapäeva usufanatismi juuri ja nendib, et usufanaatikuid on leidunud alati – igal ajastul ja igal pool maailmas. Tõsi küll mõnes piirkonnas on neid rohkem, mõnes aga vähem.

Mis aitab kaasa usufanatismi tekkele ja kiirele levikule? Kindlasti on soodustavaid tegureid mitu ning kõiki me loetlema ei hakka, kuid nimetagem mõned: inimeste haridus, sotsiaalne päritolu, taust. Usufanatismi soodustavad ka kriis ühiskonnas (nt sõda, usulised ja rahvuslikud konfliktid ning pikaajalised poliitilised ja ideoloogilised pinged, majandusraskused jne), kuid kindlasti mängivad rolli ka inimeste veendumused ja uskumused. Äärmusluse ja usufanatismi ilmingud Lähis-Idas ja Aafrikas on mõnes mõttes ka vastureaktsioon teatud tüüpi siseprotsessidele, mis on selles regioonis toimunud juba aastakümneid, kuid ka välisfaktorite osakaal on siin märgatav, kasvõi Venemaa ja lääneriikide sekkumine Lähis-Ida siseasjadesse. Nõukogud vägede sissetung Afganistani, sõjaline operatsioon Iraagis, Venemaa sekkumine Süüria sündmustesse viimasel ajal jm vaid lisavad õli tulle ja olukord ei parane, pigem vastupidi.

Usufanatismi tendentse on palju näinud ka õhtumaad – eriti just keskaegne ja varauusaegne Euroopa, kus oli aegu, mil nõiajaht  muutus hullunud masshüsteeriaks. Ainuüksi Euroopa ajaloost on meil palju näiteid sellest, kuidas usufanaatikud on suutnud usundit oma huvidest nii «tõlgendada» ja «ümber pöörata», et mõnigi algne idee ei ole enam äratuntav. Oluline on siin pidada silmas, et usu ja usufanatismi (äärmusluse) vahele ei tohi panna võrdusmärki, nagu seda vahel tehakse. Äärmuslased rebivad sageli pühakirjadest neile sobivad fraasid välja selleks, et nendega oma huvides manipuleerida.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles