Suured jutud, väiksed arvud – nii võib kokku võtta pagulaste ümberpaigutamise lõunapoolsetest Euroopa riikidest. Itaalia on esitanud Eestile kaheksa (!) inimese dokumendid ja neistki on viis tagasi lükatud, sest dokumendid olid sisult puudulikud.
Juhtkiri: pagulaste kvoodisüsteem ei toimi
21. jaanuar 2016, 21:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kusjuures asi pole kuidagi eriliselt Eestis, sest ka enim kvoodisüsteemi järgi pagulasi vastu võtnud Soomes on selle korra järgi saabunud inimesi ainult 87. Kokku on alates oktoobrist teistesse ELi liikmesriikidesse ümber paigutatud vaid 240 põgenikku. Samas peaks ELi kokkuleppe järgi Itaaliast ja Kreekast paigutatama teistesse liikmesriikidesse ümber 66 000 inimest. See kvoodisüsteem, mille kokku leppimisele kulutasid Euroopa valitsused tohutult energiat ja poliitilist kapitali ning ühiskonnad oma tähelepanu, lihtsalt (veel?) ei toimi. Millal ja kas üldse see tõhusalt tööle hakkab, ei oska keegi usutavalt vastata.
Kui võrrelda ümberpaigutatute arvu pagulaskriisi tegeliku ulatusega, siis on see vähem kui piisk meres. Eelmisel aastal saabus Euroopasse üle miljoni inimese, kellest ligi 950 000 on palunud asüüli. Kui kõrvutada sedagi inimeste hulka kümnete miljonite inimestega, kes on praegu maailmas sõdade eest põgenenud, või ainuüksi Süüriast põgenenute arvuga, saab hetkega selgeks, kui väikese osaga pagulastest kvootide abil tegeletakse.
Mida teha? Muidugi, inimeste ümberpaigutamine eeldab korrektset asjaajamist. Asüülitaotluste käsitlemine ongi tüüpiliselt olnud aeganõudev protsess ning pagulaste teise ELi riiki elama suunamine lisab bürokraatlikke knihve veelgi. Võib-olla siis tulekski Euroopa Liidus tõele näkku vaadata ja tunnistada, millistes valdkondades rändeteedele jäänud liikmesriigid tegelikult abi või ka utsitamist vajavad. Vaid paberile jääma kippuvad ümberjagamise piirarvud ei aita aga mitte kedagi. Eesti jaoks on praegu ja ka tulevikus väga oluline Euroopa Liidu ühtsus, mille pagulaskriis mitmel tasandil tõesti küsimärgi alla seab.
Kui me Eestis kõrvutame praegusi tegelikke arve sellega, millise pingeseisundi, vastandumise ning «leeride» vastastikused süüdistused ja solvangud on vaidlused kvootide üle ning pagulastemaatika laiemalt kaasa toonud, võiks kõige ägedamatel tülitsejatel nii ühest kui teisest «leerist» oma üle võlli läinud sõnade pärast tõesti vähemalt natukene häbi olla. Ühelt poolt on paar erakonda kütnud omakasupüüdlikult pagulaspaanikat. Vastaspoolelt on aga tormatud ebaõiglaselt sildistama neidki, kes vaatavad toimuvat mure ja küsimustega, ning tembeldatud sotsioloogiliste uuringute sisu mõistmata vihkajateks lausa kogu rahvas. Ei ole midagi halba selles, et mõtestame maailmas ja Euroopas toimuvat, ja üksiti tegeleme enesekaemusega, ent selliseks «leeristumiseks», nagu eelmisel aastal nägime, on Eesti tegelikkusest raske mõistuspärast põhjendust leida.