Henrik Roonemaa: ja Lottet ikka ei ole

Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Üleeilsest on meil Eestis Netflix ehk viimane suur internetiteenus, mis eestlastele seni avatud ei olnud, avas end ka meile. Nüüd jääb üle küsida: kas Netflixi tulek on löök Eesti telekanalitele ja kohalikele digitaalsete videolaenutuste pakkujale, nagu Starman ja Elion, ning kas see muudab Eesti inimeste käitumist ja harjumusi? Vastus on tüüpiline uute tehnoloogiate omaksvõtmise teooria vastus: lühikeses perspektiivis mitte, pikas perspektiivis küll.

Me isegi ei mäleta enam, et tegelikult on lääne suured digitaalsed videolaenutused Eestis juba ammu kättesaadavad. iTunesi filmipood näiteks avati Eestis 2011. aastal ning Google’i filmipood 2014. aastal. Mingit märgatavat muutust pole nad Eesti jaoks endaga kaasa toonud, ükski telekanal pole nende pärast pankrotti läinud ega ükski kino uksi sulgenud.

Sel on mitu põhjust, aga elevandina toas seisab asjaolu, et filmide ja seriaalide valik, mida eestlased sealt vaadata saavad, on ikka ülimalt nadi. Suured filmikompaniid ja teleseriaalide õiguste omanikud ei ole oma varandust sugugi nii kergekäeliselt globaalselt kättesaadavaks teinud kui muusikatööstus. Spotifys ja teistes striiminguteenustes on muusika valik Eestis vaata et sama hea kui suurtes lääneriikides, videolaenutustes aga peame leppima põhjakaapega, millele on lisatud mõned peamiselt vanemad head filmid ja seriaalid.