Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Joosep Kaasik: vihakõne võtab Eestilt turvalisuse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Joosep Kaasik. | FOTO: PPA

Kas anname vihale võimu ja võtame põgenikega seotud hirmude tõttu ise endalt riigi, kus on turvaline elada, kirjutab politsei- ja piirivalveameti arendusosakonna juhataja, politseikolonel Joosep Kaasik.

Politseinikuna usun, et sõnaga saab turvalisust luua. Samamoodi saab seda aga ka sõnaga lõhkuda. Internetis leviv sõim, mis pealiskaudsel hinnangul tundub ohutum ja vähem päris, toob varem või hiljem kaasa reaalse vägivalla luust ja lihast inimeste suhtes.

Euroopa rändekriisiga seotud arutelud põgenike vastu võtmise üle toimuvad kogu riigis ministrite kabinettidest saunalavadeni. Diskussioon on hea, kuid selle pahupooleks on nii-öelda vihakõne ja avalik vaen, mille levikuks ja juurdumiseks on täiesti uued võimalused andnud nüüdisaegne meedia. Pahameel ja võõraviha ei ole uued nähtused, kuid mitte kunagi ei ole kümnete tuhandete inimeste vaenugruppidesse liitmine olnud nii lihtne ning levitatav emotsioon nii toorelt kättesaadav ja taasesitatav kui Facebooki ajastul.

Kurb on seal lugeda pimedast vihast kantud avaldusi inimeste suhtes, kellega isiklikult isegi kokku pole puututud. Välimusele ja teistsugusele päritolule tuginedes antakse hävitavaid hinnanguid inimeste vaimsetele võimetele ja isikuomadustele.

Minu lähedased on olnud tunnistajaks olukorrale, kus reisija tõuseb bussis demonstratiivselt ja mürgiste kommentaaride saatel püsti igati soliidse, kuid teisest rassist inimese kõrvalistmelt. Raske on mõista, mis emotsioon kannustab inimest niimoodi käituma, eriti kui arvestada Eesti väärtusi võrdsusest ja vabadusest.

Ühiskond, kus lepitakse avaliku vihkamisega, pole ohtlik ainult nende suhtes, keda vaenatakse. Pikemas perspektiivis võtab viha turvatunde kõigilt, sest vägivald kui lubatud meelsuse avaldus tähendab lihtsalt öeldes seda, et ülekantud või otseses tähenduses võib lüüa igaüht, kes ei meeldi, olgu siis kellegi tütar, isa, arst või õpetaja.

Eesti 90. sünnipäeval ütles vabariigi president, et keegi ei võta meilt unistusi, kui me ise neid endalt ei võta. Sama mõtet saab laiendada ka turvalisusele. Näen, kuidas hulk inimesi ei anna endale aru, et viha õhutades võetakse omaenda lastelt võimalus elada rahulikus ja üksteist toetavas Eestis. Mis iganes väljakutsed toob Eestile rändekriis (ja need on kindlasti olemas ning nendega tuleb tegeleda), on veel suuremaks ohuks see, kui meie oma inimesed leviva viha omaks võtavad ning verbaalsele või füüsilisele vägivallale võidu annavad.

Sõnavabadus on suur väärtus ja mitte väga kaua aega tagasi ei saanud Eestis iga mees ja naine öelda, mida ta oma südames tunneb. Väga valusalt teame lähiminevikust ka seda, kui tähtis on see, et inimestel ei tehtaks vahet nende päritolu, staatuse või eelistuste tõttu. Huvitaval kombel on need kaks põhiõigust – sõnavabadus ning õigus mitte olla diskrimineeritud –  mahtunud Eesti põhiseaduses ühte paragrahvi ehk mõeldudki koos toimima.

Viha tekitab omakorda viha ja varem või hiljem ka väga suuri muutusi ühiskonnas või isegi maailmakorras. Teatud inimrühmade vaenamisel on olnud oma roll paljudes suurtes militaarkonfliktides ning genotsiidides. Seetõttu on Euroopas vihakõnet ja vihakuritegudele õhutavat käitumist juba aastakümneid püütud juriidiliselt reguleerida. Eestis on vaenu õhutamine põhiseadusega keelatud. See tähendab, et riik sekkub avalikesse üleskutsetesse vihkamisele või vägivallale, mis põhineb inimese sool, rassil, keelel, päritolul, usul ja millega kaasneb reaalne oht inimese elule, tervisele või varale.

Lõppenud aastani on vaenu õhutamine olnud üks ekstsentrilisemaid koosseise karistusseadustikus, mille rakendamise vajadust tuli ette üliharva. Nüüd on olukord muutunud ning ilmnenud ka kitsaskohad, mis vähese menetluspraktika tõttu varem pole probleemiks olnud. Samas on politseil ka menetluse väliselt mitmeid võtteid, kuidas vaenu õhutamisele reageerida.

Lihtsaim neist on inimesega ühendust võtta ja selgitada ühe või teise postituse piiripealsust, ja seda politsei ka teeb. Samas on selge, et karistusõiguslikud meetmed ei lahenda probleemi olemust, vaid on reaktsioon selle äärmuslikele ilmingutele.

On tähtis, et politseinikud oskavad märgata võõravihaga seotud juhtumeid ning neile ka reageeriksid. Seda nii internetis kui ka tänaval. Alles ühel hiljutisel nädalavahetusel sattusid jalgsi patrullis olnud kiirreageerijad Tallinna kesklinnas sündmusele, kus kahe mehe eri nahavärvist alguse saanud tüli lõppes ühel osapoolel käeraudades ja teisel traumapunktis. Paar päeva varem oli klient taksojuhile tema rahvuse tõttu kallale läinud. Need ei ole lihtsalt juhtumid, vaid väga selged ohumärgid.

Eesti on turvalisuse teelahkmel. Meil on valida, kas anname vihale võimu ja võtame põgenikega seotud hirmude tõttu ise endalt riigi, kus on turvaline elada, või suudame rändekriisiga seotud riskidele lahendusi otsida nii, et Eesti jääb vabaks ja turvaliseks riigiks.

Tagasi üles