Juba mõnda aega on mu jõulusoovid olnud väga lihtsad. Neid on kolm: olla koos võimalikult suure osaga oma perekonnast, kes on iga päev mööda Eestit ja Soomet laiali, korraks hinge tõmmata ja lihtsalt puhata ning kolmandaks tahan ma valgeid jõule. Ei ole palju, ega ju?
Küll aga kipuvad jõulud olema ikkagi ka see aeg aastast, mis käivitab täiesti ebanormaalse ostuhulluse. Mil kaupmehed püüavad inimesi veenda, et mida rohkem asju ostate, seda õnnelikumad on teie jõulud, ning suurem osa inimesi püüab end veenda, et ei, jõulurõõmu ei saa mõõta asjades ega rahas, vaid tõelistes väärtustes. Just nendes, mida ma eespool kirjeldasin.
Samas kõlab siia sekka kainestavaid hääli nii Eestist kui ka välismaalt, mis ütlevad, et massihullusele on võimalik vastu astuda. Juba mitmendat aastat on näiteks Arengukoostöö Ümarlaud kutsunud inimesi liituma sotsiaalmeedias üritusega «Võidab see, kellel on jõulude ajal kõige vähem stressi». Möödunud nädala alguses sattusin vestlema Eesti pangaliidu finantshariduse toimkonna juhi Katrin Laksiga, kes rääkis muuhulgas sellest, kuidas nemad on oma perekonnas iga-aastast kingituste hulka oluliselt vähendanud.
Guardiani ajakirjanik Zoe Williams sõnas oma möödunud pühapäevases arvamusloos, et isegi sellised karvased mänguasjad nagu Furby on aru saanud, et tarbimisühiskonna jõulueelne hullus hakkab maha käima ning ka lastel on kõrini igasugustest totratest mänguasjadest, mida mänguasjatootjad just enne jõulu müüki panevad. Kuna see on ainuke mõeldav aeg, kus inimesed on reaalselt nõus nende eest ka raha välja käima. Sest jõulud = ohtralt kulutatud raha = rohkem asju = puhas jõulurõõm. Loogiliselt ja mõistusega võttes saame kõik aru, et nii see tegelikult ei ole, kuid ometi tunneme ikkagi teatavat alateadlikku ootust ja sundust osta seda jõulurõõmu, mis tegelikult peaks oma olemuselt olema puhas ja tulema südamest.
Eelmise nädala lõpus sattusin tegema lugu advendikalendritest. Trendist, mis kasvas välja süütutest lastele mõeldud šokolaadikalendritest, on saanud väga oluline äri kõigile tõsiselt võetavatele kaubamärkidele. Näiteks tõi ajakiri Bild välja, et möödunud aastal müüdi Saksamaal kokku 22 miljonit advendikalendrit nii lastele kui ka täiskasvanutele. Ka Eestis on see kasvav suundumus. Tükk aega kaaludes ostsin minagi kuu aega tagasi 70 euro eest ühe ilutoodete advendikalendri.
Eile hommikul tundsin end siiralt nagu laps kommipoes, kui läksin selle kalendri esimest karpi avama. Karbile oli peale number ühe kirjutatud: «Mis üllatused sind veel ees ootavad?» Korraga tundsin, et öeldagu mida tahes, et puhast jõulurõõmu ei ole võimalik osta – sellel hetkel olin mina oma ostuga rahul ja tundsin, et see oligi see killuke jõulumaagiat, mida ma 1. detsembrisse vajasin.
Ühesõnaga, päris hulluks ei peaks oma jõuluostudega minema, aga midagi ilusat nii iseendale kui ka lähedastele võiks ikkagi lubada. Vaadates viimaste aastate trende, tundub mulle, et minu lihtne unistus valgetest jõuludest jääb märksa kättesaamatumaks kui need tühised mõnikümmend eurot, mis ma selle advendikalendri eest välja käisin.
2 möödas, 22 veel minna!