Nüüd nad siis tulevad. 150 inimest kahe aasta jooksul. Kellele pagulaste tulek ei meeldi, see leiab, et neid tuleb liiga palju. Parem oleks, kui ei tuleks ühtegi. Kellele Euroopa ühine asi korda läheb, see ütleb hoopiski, et meist vähem võtab vastu vaid Malta ja Ungari. Viimane ilmselt oma Euroopa-vaenulikkusega ei lähe nagunii arvesse.
Mööda riiki tuuritavad ministrid püüavad pagulaste hulka veelgi vähendada, öeldes, et see on umbes 30–40 perekonda. Kõlab ju paremini, ja samast piirkonnast, kust pagulased, tulevat ministrite sõnul õppimise, abielude ja tööga rohkemgi rahvast nagunii. Kui ministrite juttu vahendanud inimese jutt tõele vastab, siis kõlab see nii, nagu oleks EKRE esimees välisministriks saanud ja peab kuidagi oma otsust rahvale selgitama. Ääri-veeri, salakesi, et ometi mõnigi valija alles jääks. See on hästi kummaline, et pagulaste vastu on üsna üksmeelselt kõik Eesti parteid. Tuhandest sai 150, see on ju suur võit, eks ole!
Kui panna 150 võrdlusse, siis seda on rohkem, kui Eesti on viimaste aastate jooksul üldse pagulasi vastu võtnud. Viimane number on pisut üle saja. Miks on neid nii vähe? Tulijaid oleks tuhandeis. Isegi siia vaesesse, olematute sotsiaaltoetustega riiki. Neid on nii vähe, sest valitsus on olenemata võimul olnud parteist teadlikult pagulasi tõrjunud. Alates sellest, et neil ei ole lastudki pagulase staatuse saamise taotlust esitada. Miks see nii on? Ei tea. See on ilmselt vaikimisi kusagil ministeeriumikabinetis kokku lepitud, seda poliitikat on aastaid järjekindlalt hoitud.
Esiteks on see kahtlemata väga odav, pole pagulast, pole kulutusi. Kui panna see suhtesse nõukogude aja migrantidega, siis võib seda mõista. Rahvuslikult ja rahvusriiklikult meelestatud ametnikkond ilmselt hoiab sama joont, mida oleme hoidnud venekeelsete muulaste suhtes – neid järjekindlalt tasalülitades. Kunagi eelmise sajandi 90ndail võis see olla õigustatudki, kui oli tõsine oht, et Narvas tekib mingi taoline moodustis nagu praegu Ukraina idaaladel näha saab. Venemeelne separatism tuli tappa, õigesti tehti.
Nüüd aastaid hiljem aga näeme, et radikaalne islam on Eestis ikkagi olemas, hoolimata meie rangest pagulaspoliitikast. Eestist on mindud Süüriasse sõdima. Nii et kui keegi arvab, et range pagulaspoliitika on aidanud meid näiteks sellest pahest säästa, siis pole see nii läinud.
Aga võrdluses pagulastega hakkama saamise kogemusega on 150 inimest ikkagi väga palju, sest varasemate aastate jooksul oleme vastu võtnud pisut üle saja pagulase. 150 inimest, 40 perekonda tuleb kusagil majutada, neile keelt õpetada, nende lastele sobiv kool ja lasteaed leida. See pole lihtne, sest me pole valmis.
Nüüd nad siis tulevad. Kui lähtuda pragmaatiliselt, siis väikelinnad on tühje maju ja kortereid täis. Seni on vallad ja väikelinnad uusi elanikke tikutulega otsinud, loosinud selle nimel televiisoreid ja iPade. Praegu aga suisa pakutakse koos Euroopa Liidu toetusega 150 inimest. Kui uskuda ministreid, siis töökaid inimesi, kelle peredesse sünnib palju lapsi. Kõlab nagu vallavanema unistus, aga selle kõige juures on üks mure. Eestlased ei taha, et pagulased tulevad, ammugi veel kuhugi lähinaabrusse. Kõrvalkorterisse? Samale tänavale?
Kui vallajuht seda oma valijailt küsiks, oleks vastus ei! «Ei ole meile tõesti neid vaja ja loodan, et ei tulegi. Ma tõesti loodan, et kogu meie valla rahvas arvab nii,» kirjutas üks Läänemaa Lääne-Nigula valla elanik Facebookis. See on veel väga leebe sõnastus arvamuse kohta, mida jagab enamik inimesi.
Poliitilised liidrid näitavad suunda ja määravad meelsuse. Valitsusliikmete kogu suve kestnud retoorika stiilis, et 1000 on liiga palju ja tuleb vastu võtta vastavalt riigi suurusele, SKT ja rahvaarvu järgi, seda pole võimalik kuidagi teisiti mõista kui sõnumina, et Eesti ei soovi pagulasi vastu võtta. Nii pole ka ime, et sotsiaalmeedia on täitunud üsna valusa otseütlemise ja õelutsemisega. Ei ole meil neid tõesti vaja... Aga nad tulevad.