Täna andis valitsus pagulaste teemal pressikonverentsi, kus lootsime kuulda vastuseid praktilistele küsimustele: kui palju plaanib Eesti pagulasi vastu võtta, kuhu nad elama pannakse, kuidas korraldada see, et nad siin kiiresti kohaneksid, kui palju see maksma läheb ja kust tuleb raha. Kuid enamik neist küsimustest jäi pressikonverentsil vastuseta. Õhtul, pärast kabinetiistungi lõppu astus Postimehest läbi sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, kellelt lootsime täpsemalt teada saada, mida kabinetiistungil arutati.
Päevaintervjuu: siht on, et Eestisse jõudvad pagulased oleksid meile sarnase kultuurilise taustaga
30. juuni 2015, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Tsahkna ütles videointervjuus, et läbirääkimistega ollakse alles alguses ning seetõttu ei ole veel õige mingeid kindlaid numbreid välja käia. Juulis alustab tööd selleks eesmärgiks kokku kutsutud töörühm. «Väga paljud küsimused on läbi analüüsitud, mida peame tegema, kui pagulased siia jõuavad. Kuid lisaks sellele vaidleme Euroopaga läbi ka selle protsessi, kes ja kuidas siia tulevad, kas me saame ja mis kriteeriumite järgi ise oma eelistusi välja öelda.
Meie eesmärk on see, et esiteks saavutada võimalikult väike arv pagulasi ja teiseks, kuna see ei ole lühiajaline otsus, vaid need inimesed hakkavad siin elama, siis on meie eesmärk, et nad võimalikult kergesti sulanduksid Eesti ühiskonda, et nad õpiksid ära keele, et lapsed saaksid käia koolis, vanemad inimesed tööl. Oluline on, et pagulaste kultuuriline taust oleks meie omaga sarnane.
Kindlasti ei loo me suuri majutusasutusi, pagulasi ei paigutata ühte kohta. Nad paigutatakse sinna, kus on kõige otstarbekam, et nad saaksid tööd, et nad oleksid vajalikud, et nad tunneksid, et nende elu läheb siin edasi.
Probleem on selles, et inimestel on veidi liiga vähe infot ja väike inimgrupp üritab hirmu ja vihkamist külvata. Vastu võetavate pagulaste arv on nii väike, et neid ei jätku isegi igasse omavalitsusse. Pigem on minu üleskutse mõelda neile inimestele, kes on praegu Vao pagulaskeskuses. Neist 18 on lapsed, 17 naised, 25 inimest neist on ukrainlased. Nad on tulnud sõjakolletest. Eesti inimesed valdavas osas saavad ju aru, et me peame säilitama oma väärikuse ja me saame sellega hakkama.»