/nginx/o/2014/04/18/2969178t1hfd43.jpg)
Eesti suurim julgeolekuväljakutse lähitulevikus on ületada Põhjamaade tõrjuvus Balti riikide suhtes – muud moodi pole meil võimalik saavutada püsivat julgeolekut, kirjutab Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: Põhjamaade heidutus ja Balti viimnepäev
13. aprill 2015, 13:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viie Põhjamaa riigi kaitseministrid avaldasid neljapäeval Norra lehes Aftenposten tähelepanuväärse ühisartikli. Arvestades muutunud julgeolekuolukorda, teatavad ministrid, süvendatakse kaitsekoostööd. Ekspertide abil ettevõtmist kommenteerinud leht ise sõnastab muudatused vähem diplomaatiliselt: «Vene agressioon.»
Ühisavalduse sisu ei ole esmapilgul üleliia revolutsiooniline: rohkem hakkab toimuma ühisõppusi, enam hakatakse jagama luureandmeid ja -analüüsi; lubatakse vastastikust eelhoiatust, suuremat sünergiat otsitakse kaitsetootmises.
Taustaks rõhutatakse, et tegemist ei ole alternatiiviga NATO-le, kuhu Põhjamaade riikidest ei kuulu Soome ja Rootsi. Sellest viimasest kinnitusest võib kõrvalseisjal siiski vale mulje jääda. See, mis Põhjamaade koostööl jääb puudu kõlavatest liitlasvannetest, tehakse kuhjaga tasa mastaapse praktilise koostöö ja lõimumisega.
Avaldus on ehituskivi suuremas põhjala ühiskaitse müüris, mida luuakse kümnete, kui mitte sadade aastate pikkuse jagatud solidaarsuse vundamendile. Eelmine suurem kivi oli Põhjamaade parlamentide solidaarsusdeklaratsioon aprillis 2011, mida võib tõlgendada Põhjamaade võimaliku kollektiivkaitse embrüonaalse algena (üksteist aidatakse vastavalt võimalustele).
USA osalus
Siin on tähelepanuväärne, kuidas erinevast alliansilisest kuuluvusest ei lasta Põhjamaade kaitsekoostöös tekkida kunstlikku komistuskivi. Seejuures osaleb selles koostöös üha rohkem USA, NATO peamine garant, keda Venemaa agressiivsusele vastumeetmeid otsides üha vähem huvitab see, mis värvi on kass – ehk kas Soome või Rootsi kuuluvad NATOsse –, ja üha enam see, et ta hiiri püüaks – Rootsi ja Soome selge lisaväärtus. Kusjuures see lisaväärtus on USA jaoks eriti oluline õiget värvi kassipoegade – Eesti ja muu Ida-Euroopa – kaitsmisel. Sest nagu üha häälekamalt oma usutlustes rõhutab teiste seas president Toomas Hendrik Ilves, võidakse just selliste riikide territooriumidel väga kergelt otsustada mitte ainult NATO, vaid kogu vaba maailma tulevik.
Mis omakorda tähendab, et nii Põhjamaade, USA kui ka meie endi esmastele huvidele räägib vägagi vastu see «NATO-bolševism», millega Ilves ja teised Eesti liidrid on püüdnud mõista anda, nagu oleks Soome Venemaa agressiooni puhul USA-le vähem tähtis kui NATO liikmest Eesti. Selline mõttekäik mitte üksnes ei alahinda ja alaväärista Soomet, vaid mõistab fundamentaalselt vääriti USA kui meie iseseisvuse peamise garanteerija huve regioonis. Kui Soome peaks langema Venemaa rünnaku ohvriks – rääkimata Rootsist –, mida oleks sel juhul väärt Eesti niigi küsitav julgeolek? Ka oma kõige optimistlikumate prognooside järgi vajame konfliktis liitlasabi saamiseks minimaalselt mõlema heatahtlikku olemasolu.
Niimoodi vaatame torusse valest otsast, otsides oma muredele lahendust Soome ja Rootsi kiires liitumises NATOga. Sest mitte Rootsi ja Soome ei ole regiooni nõrgimad lülid ja võimalikud konfliktitandrid, vaid Eesti, Läti ja Leedu. Nende mobiliseerimiseks – mis on meie endi (ja USA) pärishuvides – tuleb ülesandele läheneda teiselt poolt.
Selleks peab mõistma Rootsi ja Soome enda julgeolekukalkulatsioone. Ilmselgelt on õigus Hiski Haukkalal, kes eilsetes Helsingin Sanomates kirjutab, et praegu NATOga liitudes teeks Soome saatusliku vea. Venemaa suudab alati Soome piirile enam vägesid ja tehnikat kuhjata kui NATO. Soome julgeolek ei paraneks sellest kuidagi.
Piiriküsimus
Eestile võib jääda mulje, et meie nõrkuses pole eskalatsioonile alternatiivi, kuid väga kiiresti jõuame niimoodi küsimuseni, kus jookseb see piir, millest alates me tahame, et NATO kaitseks meie huve tuumalöögiga mõne Venemaa sihtmärgi pihta. See ei ole aga küsimus, mis oleks meie vastata – nii me lihtsalt loobume vastutusest.
See ei ole aga julgeolekumõtlemine, mis on omane Põhjamaade püsiasukatest ühiskondadele. Nende loomuses on vältida viimsepäevavisioone ja usaldada oma jõudu ja äranägemist. NATO liikmesus – ja USA appitulek – on tuvi katusel, millest ei ole kasu enne, kui ta käes on. Sealjuures ei ole Põhjamaade sõjaline võimekus üldse mitte väike: viie riigi kombineeritud kaitsekulutused jäävad Venemaa omadele alla neli korda ja neil on enam kui 300 moodsat lennukit.
Põhjamaade ühisavalduses oli viide ka Balti riikidele: pakutakse solidaarsust sõjaliste intsidentide riski maandamiseks. See sõnastus on napp ja eemalolev, jättes Põhjamaade riigid kõrvalseisjaks. See sõnastus peegeldab reaalsust: Soome ja Rootsi lennuväed ei tule praegu käivatel ühisõppustel USAga, milles viimaste baasiks on Ämari, Eesti õhuruumile ligilähedalegi. Samas pole probleem ühisõppused NATO liikmetest Hollandi, Taani, Saksamaa ja Briti õhuruumis. Samamoodi pole probleem maikuine suurõppus Lapimaa kohal, milles peale Soome ja Rootsi osalevad USA ja veel kümmekonna NATO riigi lennukid.
Eesti suurim julgeolekuväljakutse lähitulevikus on ületada Põhjamaade tõrjuvus. Muud moodi pole meil võimalik saavutada püsivat julgeolekut. Põhjamaadele saab läheneda ainult neid mõistes. Pole üldse mitte halb mõte õppida Soome maailmanägemusest. Nagu kirjutab Haukkala, peab Soome end tugevdama, tugevdades oma majandust ja ühiskonna stabiilsust, vähendamaks sõjariski.
Üksteisemõistmine
Oluline on sisemine üksteisemõistmine. Selle nimel töötatakse, kirjutas neljapäevases Postimehes Jarmo Mäkelä. Veidi enne jõule kohtus Soome president kaheksa tulevatel valimistel ilmselt parlamenti
jõudva partei esindajatega. Mitteametlikult lepiti kokku hulgas põhimõtetes. Ükski partei ei hakka blokeerima liikumist NATO poole, kui see peaks toimuma. Tugevdatakse suunda kaitsealliansile Rootsiga. Võtmeroll siin on (kurvas peegelpildis Eestiga) põhjanaabrite rahvusvähemust esindaval Rootsi Rahvaparteil ning selle traditsiooniliselt kaitseministri kohta hoidval juhil Carl Haglundil. Ja lõpuks kinnitati kavatsust teha kaitsesse investeeringuid, mis on vajalikud riigi täisjõuga kaitsmiseks.
Lõuna pool Soome lahte seisame üha enam paradoksi ees. Tänu riigipeale ületame igal nädalal lääne uudisekünnise, aga seda ainult ühe sõnumiga: kui lähedal on põrguväravad ja kuidas meid päästab sellest põrgust vaid kauge peaingli isiklik kohaolu ja lakkamatu trompetipuhumine. Teisel pool lahte on Soome, mis jäärapäiselt loodab ainult iseendale ega taha julgeolekupoliitilisest viimsepäevaõpetusest suurt midagi kuulda.
Soome taha koondub nüüd omakorda ülejäänud põhjala, harjutades praktilist ühiskaitset mastaapides, millest meie USA jt poole vaadates võime vaid unistada (150 meest ja neli lennukit näib olevat maksimum). Meile on Põhjamaad valmis jätma meie illusioonid ja meid neis veidi toetamagi. Mitte üksnes idas toimuva poolest ei meenuta see kõik 1939. aastat.