Juhtkiri: uus valitsus, uued väljakutsed
7. aprill 2015, 10:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuni kõik pole kindel, pole miski kindel. See sobib kirjeldama praegust seisu valitsuse moodustamisel. Põhimõttelistes asjades on kokku lepitud, aga see ei pruugi tähendada lõplikku lahendust. Eile õhtul oli toimumas veel Reformierakonna volikogu. Täna on sotside ja IRLi oma. 38-leheküljeline võimulepe sai eile heakskiidu, kuid selle teoks tegijate osas – teisisõnu nende osas, kes ministrikohtadele asuvad – pole miski veel kivisse raiutud.
Mõned küsimused, mis on aastaid olnud elevandiks elutoas – liiga teravad, et nende osas ülepea seisukohta võtta, nii et mõistlikum on tundunud arendada välja endas pimetähn ja probleeme üldse mitte märgata – paistavad olevat selles valitsuses lahenduse saanud. Üks neist küsimustest, mis on aastaid refräänina Eesti riigi laulus kordunud, on haldusreformi küsimus. Ja just sellele viitas ka president uuele riigikogule peetud kõnes. See on teema, millest enam mööda vaadata ei saa.
Ühelt poolt, me kulutame riigi ülalpidamiseks enam raha, kui me seda endale lubada võiksime. Sellest oli sügavuti juttu ka selleaastastel presidendi kärajatel. Kuid teisalt, hoolimata ebaproportsionaalsest rahakulutamisest ei ole igas Eestimaa paigas ometi kõik vajalikud teenused tagatud, ja see on osaliselt ka põhjus, miks osa Eestimaa piirkondi tühjaks valgub.
Selle valguses on rõõmustav, et vastse valitsuse kokkupanemisel on selle peale mõeldud ning riigihaldus on ministri tasemel plaani võetud. Riigihaldusreform on pikaajaline tegevus, mis ei saa toimuda ühe ministeeriumi soolona, vaid nõuab kogu valitsuse ühist koostöötamist ja ühist jõupingutust. Kuna tegu on riiklikult väga olulise küsimusega, jääb vaid soovida jõudu ministritele, kes sellega – kas otse või kaude – tegutsema asuvad.
Lisaks haldusreformi küsimusele on veel paar küsimust, mis tähelepanu nõuaks, just teatud skeptilisuse tõttu. Kui vaadata eile sotsiaalvõrgustikes toimunut, siis inimeste peamine mure keskendus kahe võimaliku ministri – Kristen Michali ja Jürgen Ligi ümber.
Olgu Kristen Michaliga kuidas on – kohus on rääkinud ja ta süüta leidnud oletavat – kuid Jürgen Ligi kui haridus- ja teadusministri suhtes näib sotsiaalvõrgustik veidi ülekohtune olevat. Ligi on väga hea analüütilise mõtlemise ja suurepärase huumorimeelega poliitik. Ühe väikse nihkega: tema maailmaga suhestumise viis ei pruugi teiste omaga alati kokku kõlada. Ja mida erinevama taustaga on inimesed, kellega ta koos töötama peab, seda suuremat võimalikku vastuolu selles võib näha. Sellest, kuidas sotsiaalvõrgustikud eile kihama lõid, kui uudis Ligi võimalikust positsioonist teatavaks sai, võib arvata, et kerge tal olema ei saa.
Kuid samas on ka selge, et praegu tehtavatel ennustustel ei pruugi olla tegelikkusega suurt ühist. Meenutagem kas või seda, mida kardeti siis, kui Rein Lang sai kultuuriministriks. Suur osa neist kartustest ei osutunud tõeks. Asi pole mitte üksnes selles, et tark inimene on kohanemisvõimeline, vaid ka hirmus, mis mõnikord veidi liiga suured silmad annab. Kui Ligi tõepoolest haridus- ja teadusministri koha võtab, saab selles vallas töötajatele soovida head huumorimeelt ja tarka mõtlemist. Need mõlemad kuluvad Ligi puhul marjaks ära.