Argo Ideon: Keda valida?
24. veebruar 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2015. aasta riigikogu valimise päevani on veel mõned päevad. Kui päris viimasel hetkel mõni varuks hoitud uudispomm ei lõhke, võib tänavust kampaaniat pidada vaoshoituks. Suuri paljastusi, kogu eestikeelset maailma vapustanud skandaale ei olnud – pigem ei tule neid ka kampaania lõpupäevil, kuna üle 100 000 valija on juba oma hääled andnud.
Ma ei ole aga seda meelt, et suurte poliitskandaalide aeg ongi Eestis ümber, et nüüd on juba mingisugune muu ajastu, uut tüüpi meedia jne. Pole siiski ühtki muud võtet, mis nii kõvasti kampaaniasse elu sisse lööks kui üks pirakas paljastus.
Päris paljud tuttavad on küsinud, keda peaks valima. Ma vastaks nii, et on hulk erinevaid viise, kuidas oma valikut teha.
Suur lugupidamine ja respekt neile kaaskodanikele, kes kujundavad oma otsuse erakondade avaldatud valimisprogrammide alusel. Kardan, et neid, kes suudavad selle materjali läbi töötada ning on silma peal hoidnud ka arvukatel võrdlevatel artiklitel ja debattidel, siiski ülearu palju ei ole.
Minu meelest on seekord näha isegi valimislubaduste teatavat üleanalüüsi – enamik olulisemaid valdkondi on põhjalikult ja korduvalt läbi kirjutatud. Hinnasildini, populismisisalduseni, ka tähenärimiseni. Ega sellest midagi halba ju ei sünni, ent mõelgem korraks sellele, kui kaaluka materjaliga on tegu? Kõik need programmid ja platvormid on siiski eelkõige kampaaniamaterjal, mille ülesanne on olla toeks mõnele lihtsamale loosungile. Kui palju oli meil viimase nelja aasta jooksul juttu sellest, mida keegi enne 2011. aasta valimisi lubas?
Lihtne on valida skaalal vana vs uus. See vastandus on näha juba kahe küsitluste popima partei sõnumeist: «Kindlalt edasi» ja «Teeme teisiti». Ehk siis, kui praegune Eesti elu sobib, siis on valik nende seast, kes nelja aasta jooksul võimutüüri hoidnud, kui tänased olud ei meeldi, siis aga teiste hulgast.
Kui üldse keegi ei meeldi, võib kasutada välistamise meetodit. Keda kindlasti ei vali, esimesena välja praakida, ülejäänute seast leida inimene või erakond, kes vähim vastukarva. Võibolla on lausa mõni isiklikult tuttav kandidaat? Eesti on väike ja paljud näevad nimekirjades inimesi, kellele tänaval kohates oled tere öelnud.
Usun, et paljud teevad valiku ka kandidaatide kuvandilise paiknemise järgi hoopis muudel skaaladel. Kel on esikohal pereväärtused, kellel majanduskompetents, kel võrdõiguslikkus, kes hääletab oma valikuga hoopis Putini vastu (aga mõni kindlasti ka poolt).
Ise olen tajunud üha suuremat tundlikkust isikuvabaduste skaalal – st kui oled ükskõik mis partei kandidaat, kes leiab, et täiskasvanud inimesed ei saa riigi kontrollita ise oma elus ühtki valikut tehtud, siis ilmselt jäid siin ühest häälest ilma. Valimistel näeme.