Raivo Juurak: loogika ohvrid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Juurak
Raivo Juurak Foto: Valimised

Lugesin hiljuti ühe Soome hariduskonverentsi materjale, kus hakkas silma lause: «Õpetajad teevad tihti järeldusi, mis on loogilised, kuid valed.» See lause tuli nagu iseenesest uuesti meelde, kui lugesin Praxise pressiteatest, et Eestis kukub igal aastal 20 000 õppijat koolist välja. Missuguste loogiliste, kuid valede otsuste ohvrid on need õppurid, arutleb Raivo Juurak Õpetajate Lehes.

Poisid on loodud nii, et nad ei suuda hästi õppida, ja nii langeb mõnigi neist paratamatult koolist välja – sellest loogikast oleme juba aastakümneid lähtunud. Kas see väide kannatab aga kriitikat? Kui hakati uurima, kuidas suhtuvad õpetajad poistesse ja tüdrukutesse, tuli välja, et tüdrukutega tegelevad õpetajad põhjalikumalt, nõudes ja oodates neilt rohkem kui poistelt. Poistele antakse nende laiskus ja hooletus enamasti andeks, tüdrukutele mitte. Teame ju kõik, et kolm on koolipoisi hinne, jms. Seega pole loodus määranud poissi kehvasti õppima, vaid teda lihtsalt õpetatakse tüdrukutest vähem.

Huvitav on, et moslemimaades näeme vastupidist pilti. Seal on tüdrukud need, kellele antakse hooletu õppimine andeks, kellelt nõutakse vähem kui poistelt ja just tüdrukuid langeb koolist rohkem välja. Moslemi kultuuris nähakse tüdrukuid eelkõige pereemadena, mitte karjäärinaistena, ja nii saavad tüdrukud koolis mõndagi andeks, samal ajal kui poisid peavad olema väga püüdlikud ja korralikud. Küsimus on selles, kellena meie oma poisse tulevikus ette kujutame, kui kolm on nende õige hinne? Kas samuti vaikselt kodu rüpes lapsi hoidvate tegelastena? Milleks kodule pühendunud mehele gümnaasiumi- või kõrgharidus?

Õpilase edukuse määrab tema kodune taust – teine väga levinud loogika. Kui vanemad kodus lapsega piisavalt ei tegele, kui lapse perekond on vaene, siis on lapse jaoks rong läinud – kool ei saa teda enam aidata. Ilmselt just sellest loogikast sai alguse algatus „Huvitav kool”, mis püüab lapsevanemaid koolile lähemale tuua, neid laste õppimisse ja muusse tegevusse kaasata. Suund on kahtlemata õige, kuid loogika vale.

Programmi «Noored kooli» õpetajad tegid kord ühes Lasnamäe koolis eksperimendi, mille käigus proovisid kõigile suvetööle jäänud kahelistele aine selgeks teha. Ja selgus, et see polnud üldsegi raske. Vaesem ja viletsam kodune taust nende mõistmisvõimet ei pärssinud. Lapse edukus sõltub õpetajast, mitte kodust.

Väike klass on parem kui suur – veel üks loogiline seisukoht. Usutakse, et väikses klassi jätkub õpetajal iga õpilase jaoks aega, ta saab õpilastele individuaalselt läheneda ja loogiliselt saavutavad siis väikese klassi õpilased ka paremaid õpitulemusi.

Eestis on suhtutud sellesse järeldusse väga tõsiselt, vastu on võetud otsus, et põhikooliklassis ei tohi olla üle 24 õpilase. Õpilaste arv õpetaja kohta on vähenenud, õpetaja palgatõus aeglustunud, kuid paremate õpitulemuste nimel on kõik need katsumused välja kannatatud – kuni selleni välja, et uued koolimajad on ehitatud nii väikeste klassidega, et sinna üle 24 õpilase ei mahu.

Ja siis äkki näitas PISA testide analüüs, et õpilaste heade õpitulemuste taga pole mitte väike klass, vaid professionaalne õpetaja. Tõelisele professionaalile klassi suurus ei loe, tema saavutab alati häid tulemusi. Paraku on läinud raha, mida oleks saanud kasutada õpetaja professionaalsuse tõstmiseks, talle tänapäevaste töövahendite väljatöötamiseks ning palgatõusuks, pooltühjade klassiruumide kütmiseks.

Usun PISA analüüsi sada protsenti. Olen väikses klassis õppinud ja mäletan väga hästi, et matemaatikas ja veel mõnes aines olid meil professionaalsed õpetajad. Kogu klass sai nende ainetes häid hindeid, kusjuures neljasid-viisi said nende õpetajate tundides ka mõne teise aine pärast istuma jäänud. Samas oli meil õpetajaid, kelle tunnis viskasime tagapingist ketsi vastu tahvlit ja tegime muid trikke, kusjuures õpetaja ei kurjustanud meiega, vaid pööras selja klassi poole ja naeris vaikselt meie naljade üle. Ilmselt olime tema jaoks vahvad võrukaelad. Üks teine õpetaja rääkis tundide kaupa kõrvalist juttu, nii et me unustasime vahel isegi ära, mis ainet ta õieti õpetas. Väikses klassis on eriti hea kõrvalist juttu ajada, sest väike rühm kuulab sind ikka. Suures klassis peab aga tund olema väga hästi ette valmistatud, muidu kasvab lärm varsti üle pea.

Millal me jõuame selle loogikani, et raha tuleb panustada eelkõige õpetaja professionaalsuse tõstmisse?

Veel vale loogikat leiab siit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles