Kui Euroopa Keskpank raha juurde tekitab, muutub iga euro sellest varasemaga võrreldes veidikene odavamaks. Samamoodi, kui inimene lakkamatult vatrab ja jutustab, kaotab iga üksik sõna või mõte lõppkokkuvõttes tähtsust.
Argo Ideon: sõna devalveerumine
7. veebruar 2015, 11:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hulgikaubana väljapaisatud sõnad on nagu liivaterad. Üks ei eristu eriti teisest, nähtav on üksnes kogum – mass, sõnaliiv. Kui saepuru sees leidubki mõni teemant, upub see kuhja alla ära.
Infouputus on nagu kosmosest saabunud amööb 1950ndate USA õudusfilmis: mingisugune amorfne mass roomab sinu poole, aeglases tempos, aga pidurdamatult nagu laviin. Eks katsu teda peatada! Edasi liikudes elukas kasvab. Kusagil tema sisemuses avaneb ablas suu, et sind nahka panna, enda alla matta. See tähemärkidest amööb täidab endaga torud, kraavid, augud. Ta voolab seina peal tasakesi alla ning kui suumida, ilmub samasugune vaade nagu «Matrixi» filmi avatiitrites: roheline märgirodu mustal taustal, mis muudkui kukub pildi ülaservast maha.
Need on 2000 lugemata e-kirja, mis ootavad sind nädalase pausi järel tööpostkastis. Need on su tahtmisest sõltumatult ekraanil lahti rulluvad reklaamiaknad. Sada telekanalit su kaablis (või tuhanded üle satelliidi). See on lakkamatu online-uudisvoog, mida mõne aasta eest veel ei eksisteerinudki, kuid mis nüüd on miskipärast esmavajalik nagu vesi ja aspiriin. Kõik, mis leiutab üha uusi võtteid, et sa mingil juhul lehte ei sulgeks, keskkonnast ei lahkuks. Kui oleks võimalik (aga mitte väga kauges tulevikus ehk juba on), assimileeriks ta sind, neelaks alla. «Meie oleme Borg. Vastupanu on mõttetu» (tsitaat «Star Trekist»).
Üha raskem on tegutseda selles devalveerunud sõnaookeanis. Ära kaduda tähendab ju kaotust. Edu valem on esile tõusta. Millega? Olla värvilisem, suurem, karjuvam.
Tuleb olla räigem (aga kui kõik nii teevad, nihkub piir lihtsalt uude kohta). Tabusid rikkuvam (kuigi vanad tabud on kohe uued normid). Ootamatum (aga midagi ei üllata enam). Värskem (ent kõik vananeb hiljemalt kolme minutiga).
Näiteks Facebookis saab maksta, et su postitus esile tõstetaks ja seda enamatele inimestele näidataks. Kusjuures sa ise ei saa enam lõpuni valida, mida ja keda sulle näidatakse. Su vasaku jala suur varvas on juba amööbi oma.
Täiesti võimatu on mitte näha, mitte kuulda, mitte puutuda. Aga mis siis teha? Lülitada WiFi ja elekter välja, kolida koopasse?
Loobuda ühiskonnas funktsioneerimast pole enamiku jaoks reaalne valik. Kuid piirata tarbimist saab. Tere tulemast, infodieet. Mitte päris paleo-, kuid vähem mõttetuid kõmukaloreid. Vähem tühje bitte, kunstlikke emotsioone. Õhtune telerivöönd harvemaks.
Verbaalse keskkonna hoidlik käitumine ka enda poolt. Vähem tühja loba, niisama postitusi. Kui vaikus on au sees, saab ka väljaöeldud sõna enam kaalu.