Marian Männi: kondoomipaanika

Marian Männi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marian Männi
Marian Männi Foto: Peeter Langovits

«Täna hommikul ei ole ma kuulnud mitte midagi sellist, millest saaksin loo teha,» ütleb BBC raadio ajakirjanik. Oleme prestiižikas Frontline Clubi saalis. Euroopa riikidest kohale tulnud ajakirjanikud vaatavad jahmunult Bidia Deperthesele otsa. «Mida ta selle peale ütleb?» Sest Bidia oli just nagu muuseas maininud, et selle ruumitäie seltskonna tekitamine Londoni kesklinna ei olnud odav lõbu.

ÜRO rahvastikufond UNFPA maksis kinni lennupiletid, luksushotellid, hommiku- ja lõunasöögid. Laudadelt veereb põrandale nänni: kondoome, T-särke, kellasid, märkmikke. Kohal on kaameramees, kohv aurab, lõhe lõhnab. Kõik selleks, et Bidia saaks kahe tunni jooksul meid veenda, kui olulised on naiste kondoomid.

New York Times on avaldanud foto, kus Bidia seisab oma New Yorgi kontoris põrandast laeni kondoomidega kaetud seina ees. «Me palume teid,» vastab Bidia. «Kirjutage meist. See on oluline!» Siis võtab ta kondoomid pakkidest ükshaaval välja ja näitab, kuidas neid kasutada. Ta räägib HIVst ja Ebolast, mille levikut aitaksid kondoomid takistada. Ja sellest, et kolmandates riikides on kondoomide kasutamine meeste jaoks tihti tabu. Naiste kondoomid annavad vabaduse end ise kaitsta. «Kas teadsite, et Ebola viirust võib spermas olla veel sada päeva pärast terveks saamist?» tõstab Bidia libestist läikiva sõrme.

Saame aru. On probleemid, vaja aidata. Tõstan käe. «Kas te näiteks Ida-Euroopasse plaanite kunagi kampaaniaid suunata? See oleks ju küll uudis, kui ütleksite, et kõigepealt päästame Aafrika, siis Eesti!» Naer. Bidia ütleb, et Euroopa riike nad ei aita, sest me saame ise hakkama.

See ümarlauake siin maailma ühe rikkaima riigi pealinnas on nii kaugel sellest, millest me tegelikult räägime. Nii kaugel Malawist, Trinidad ja Tobagost, Guineast. Nagu oleks keegi kusagil kontor-labürindis otsustanud, et nii, viie aasta jooksul peab naiste kondoomide kohta ilmuma täpselt nii- ja niipalju artikleid. Sest talle tundub, et see on mingi näitaja. Aga kas probleemid, mida tegelikult püütakse lahendada, sellest ka lahenevad? Kuidas aitab botswanalasi eestikeelne artikkel naiste kondoomidest?

Selle raha eest, mis kogu ürituse korraldamiseks läks, oleks saanud osta vähemalt 20 000 naiste kondoomi (need on kallimad kui meeste kondoomid). Aga oletame, et siiski kirjutan sellest. Eks meilgi Eestis ole HIVga probleeme, ega turvaseks ülearune poleks. Küsin Bidialt, kust neid osta saab. «Ei saagi kusagilt. Me saadame neid kolmandate riikide haiglatesse, kus neid jagatakse.» Aga millest me siis üldse räägime? Tema sõnul on kõigepealt vaja tekitada nõudlus ja siis vaatame edasi. Maailmas on piisavalt inimesi, kellel ei ole aega vaadata. Nendesse maailmanurkadesse jõuavad lääneriikide heategijad oma New Yorgi klaaskontoritest harva.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles