Kaarel Tarand: on lapsik või näib lapsik?

Kevadest saadik ametis olevale valitsusele heidavad kriitikud tihti ette noorust ja kogenematust, lausa lapsikust ning süüdimatust. Nii mõndagi küpses keskeas ministrit võib üldistav hinnang ebameeldivalt puudutada kui alusetu. Troonikõnega põlvkonnavahetusest, milles neljakümnesed ja vanemad raukadena ahju peale saadeti, kutsus värske peaminister selle kriitika ka ise esile. Tõe huvides tuleb aga ikka arvudele otsa vaadata.

Eesti põhiseaduslike valitsuste ajalugu aastast 1992 on küllaldane võrdlusbaas. Varemgi on valitsusele külge jäänud silte, nagu «noor ja uuenduslik» või siis «vanad tagurlased». Rangelt kalendri järgi arvutades ei leia me sellele vanuselist katet. Võtkem võrdluseks praeguse valitsusega vaid need varasemad valitsused, mis astusid ametisse valimiste alusel: kaks Mart Laari oma (1992 ja 1999), kaks Andrus Ansipi oma (2007 ja 2011) ning üks Tiit Vähi (1995) ja Juhan Partsi (2003) oma. Mõistagi elasid need kõik läbi remonte, partnerivahetusi ja muid kirgi, mis kõigutasid ühes või teises suunas ka kabineti keskmist vanust. Nüansid pole tähtsad, sest kuuene lähtekomplekt kinnitab, et hoolimata näilisest east on kabinettide keskmine vanus läbi aja üsna ühesugune ja täisaastatesse ümmardatult järgmine: Laaril 47 ja 43, Ansipil 44 ja 45, Vähil 48 ja Partsil 43 aastat.

Taavi Rõivase valitsus oli kevadel startides keskmiselt 44 aastat vana, seega üldpilti sobiv. Tema kabineti vanim liige on 60-aastane Urve Tiidus, kellest vanemaid ministreid on ametis olnud vaid Vähil (65-aastane Endel Lippmaa) ja Partsil (61-aastane Paul-Eerik Rummo). Jevgeni Ossinovski nooruses ministrit ei ole valimisjärgsetes algkoosseisudes olnud, vahetustega on neid siiski mängu tulnud ka nooremalt. Niisiis, miks ikkagi tundub praegune valitsus noore ja kogenematuna nii paljudele hindajatele?

Põhjused jagunevad laias laastus kaheks: objektiivseteks ja näivateks. Esimeses jaos kõnelevad demograafilised faktid. Iseseisvuse aastate jooksul on inimeste vanuseline jaotus ühiskonnas järsult muutunud. Me elame keskmiselt vanemaks kui inimpõlv tagasi ning meil on peredes vähem lapsi. Keskmine oodatav eluiga sünnihetkel oli aastal 1990 69,7 aastat, aastal 2000 oli see näitaja 71,2 ja mullu 77,3 aastat. Andmete ümberarvutamise ja täpsustamisega seoses ei pruugi võrdlus olla 100% täpne, kuid suundumus on selge.

Sama vaatab vastu me elanikkonna keskmise vanuse näitajatest. Aastal 1990 oli keskmine 36,2, nüüd on see 40,8 aastat. Seega on elanikkonna keskmine vanus pika sammuga lähenenud valitsuse keskmisele vanusele ja üha vähematele tunduvad riigijuhid endast vanemad, targemad, kogenumad. Olukorra muutus saab veel selgemaks, kui jätame alaealised mängust välja ja võrdleme täieõiguslike elanike ealist suhet valitsusega. Kõik kodakondsuseta ja ajutised elanikud siin küll ei vali, kuid oma ümbruses suhtumisi kujundavad nad ka valimisõiguseta olekus.

Võtame mõtteliseks veelahkmeks vanuse 45 aastat, mis on robustses väljenduses kõigi valitsuste keskmine. Aastal 1992 oli vanuserühmas 20–44 ehk valitsusest nooremaid täisealisi Eestis kokku 557 000, tänavu aga 457 000 ehk tervelt saja tuhande võrra vähem. Samas 45-aastaste ja vanemate hulk oli 1992. aastal 548 000 ja tänavu 590 000. Kui 22 aastat tagasi oli enamik valijatest Laari valitsusest noorem, siis nüüd on valijaskonna enamik Rõivase valitsusest vanem. 45 aasta teljelt murdes oli valijate suhe põhiseaduse rakendumisaastal 50,4 : 49,6, tänavu on see 43,6 : 56,4. Kes kordki valimiste aritmeetikat teinud, teab, kui määrav on nende suhete erinevus näiteks valimistulemuse puhul. Niisiis, lihtne ja selge. Stabiilses vanuses valitsuste ümber on ühiskond tervikuna vananenud ning valitsus on oma suhtelist vanust sellega kaotanud.

Kuid on veel paar näivamat põhjust, mis praegusele valitsusele liigrõõsa lapsepalge annavad. Esiteks see, et publik ei tunne ministrite enamikku inimestena, kellel on olnud elu, karjäär ja saavutused enne poliitikasse tulekut. Ja teiseks, esmakordselt me vabadusajal pole valitsusel kõne­isikuna kasutada kedagi, kelle kohta võiks öelda «vanem riigimees».

Nii nagu lapsevanemale jääb oma laps lapseks ka siis, kui ta on juba 60 täis, jäävad ühiskonna jaoks tervikuna lapspoliitikuteks kõik need, kes lapsena avaliku võimu juures pildile saabunud. Me ei saa neid seostada mingi muu eluga, sest seda neil enne erakondlikusse lastetuppa sisenemist polnud. Me ei saa parima tahtmisegi juures kujutleda, et kui me neid enam ei valiks, läheksid nad tagasi oma varem pooleli jäänud töö juurde. Seda «tagasit» ei ole kuskil ja nad ei saa meile sellest ka rääkida.

See «vanem riigimees» on aga iga valitsuse ja koalitsiooni juurde kuulunud. Vähil oli kasutada Lippmaa, Partsil Rummo, Laaril aga terve plejaad kuldsetes viiekümnendates isiksusi, kes võisid alati valijale etendada «poistega pragamist», kui vaja oli. Ansipi kõrval hakkas aastatega aina rohkem rolli sobima Jaak Aaviksoo. Rõivasel oleks selle osa ehk välja vedanud Jürgen Ligi, aga just häirivat isakuju uus poiss ei talunudki ja vabastas end tülikast noomijast esimesel võimalusel. On lapsik ja näib lapsik.