Rein Veidemann: Kirjandusklassikud prügikastidel

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / PM
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann
Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Ma pole kunagi varjanud oma ühiskonnakeskset elu- ja ilmavaadet, mis ideoloogia ja poliitika keelde tõlgituna kõlab kui  «sotsiaaldemokraatlik». 1989. aastal kuulusin Eesti Sotsiaaldemokraatliku Iseseisvuspartei asutajate hulka. Nii et kui ma tõstsin häält Tammsaare, Vilde ja Suitsu kasutamise kohta SDE valimiseelses välireklaamis, siis ei ole see poliitilise konkurendi või oponendi hääl, vaid selle inimese hääl, kes vastustab kogu rahvale kuuluvate kultuuriheeroste rakendamist erakondliku võistluse vankri ette. 

Olgu, ma mõistan, et nii taheti osutada oma ajaloolisele identiteedile. Aga siis tulnuks mängu tuua hoopis kangemad nimed, Eesti Tööerakonna asutanud ja märtrina langenud Jüri Vilms, põrandaalust ajalehte Sotsiaaldemokraat toimetanud ja 1928–1929 riigivanemaks olnud August Rei ning sotsiaaldemokraatliku seltskonna kesksemaid kujusid Karl Ast-Rumor. Ast-Rumori mälestusraamatu  «Aegade sadestus» kohta on akadeemik Jaan Undusk öelnud, et Eestis pole vist ühtegi teist seesugust raamatut, «mis nii veenvalt tooks esile sotsiaaldemokraatliku mõtteviisi tähtsuse kogu Eesti elu uuenemisel 20. sajandi alguses».

Aga ei, välja valiti hoopis kirjanikud-klassikud. Ja see oli viga. Sest iga kirjanik, kui ta ei taha jagada propagandisti saatust, on oma loomingus enamat kui tema poliitiline ilmavaade. See ei kehti ainult suveräänse mõtleja Tammsaare, vaid ka Suitsu, Vilde, Tuglase, Semperi, Hindrey jpt puhul. Sellega ahendatakse kirjaniku õigust peegeldada inim- ja ühiskonna elu kogu selle vastuolulisuses. Nii «töötab» kirjanduse vulgaarsotsioloogiline käsitlus, taandades kirjaniku mõne tema romaani tegelase eestkõnelejaks või lülitades kirjandusteosed poliitilise retoorika osaks.

Paistab aga, et Eesti tänases poliitilises kultuuri(tuse)s ollakse «vali mind!» nimel valmis mistahes trikkideks, mille erakondadele kirjutavad ette nende palgatud reklaamikontorid. Seetõttu ajab mul kopsu üle maksa, kui näen Tammsaaret, Vildet ja Suitsu üht Tallinna peatänavat ääristavate postide külge kinnitatud prügikastidel.

Klassikud prügikastidel! Kastidel, kuhu visatakse konisid, muud taskuprügi, aga kuhu mõni koerapidaja poetab ka kotikese oma lemmiku järelt korjatud kakaga! Klassikud ei saa enam end kaitsta ja seda ebaeetilisem on kogu see reklaamitegu.

Kui kampaania kavandajad-algatajad oleksid hetkekski mõelnud kultuurisemiootilisele algtõele teksti ja konteksti vahelisest aktiivsest suhtest, siis nad oleksid selle sammu astumata jätnud. Nad oleksid loobunud ka siis, kui oleksid küsinud endalt, miks Koidula, Jakobson, Hurt, Tammsaare sobisid olema Eesti krooni rahatähtedel, aga miks ei saa neid kuidagi afišeerida ühe erakonna maskottidena plagudel, plankudel ... ammugi prügikastidel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles