Ahto Lobjakas: Vene kärbse hammustus

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas.
Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Foto: SCANPIX

Hübriidsõda, rohelised mehikesed, mittelineaarne taktika – ükski termineist ei taba peamist Putini tegutsemisviisi kohta. Võtmesõna on asümmeetria. Suure ja väikese, kõrge ja madala, lihtsa ja keerulise silmitsiviimine nii, et mõõtkavade sobimatuse absurd karjub taevani.

Kujutlegem tsetsekärbest. Tühise putuka hammustus viib verre tühisema parasiidi. Ravita kahjustub kesknärvisüsteem, looduse kroon langeb jalalt. Sama ähvardab läänt vastasseisus Putiniga. Asümmeetria on Moskva ammune strateegia. Nakatatud on Gruusia, Moldova, Ukraina. Meetodi «hübriidsus» varjab eesmärgi hübriidsust: halvata riike lootuses oportunistlikult kahjustada süsteemi ehk läänt. Tekitada tähtsusetute võitudega suurt süsteemset kahju. Lahendus ei peitu tsetsekärbse motivatsiooni tundmises või katsetes ta isoleerida. Vaja on läbi lõigata ülekandemehhanismid kohaliku hammustuse ja süsteemse nakatumise vahel. Vaja on keelata parasiidile võimalus keelamises oma asümmeetrilist ohtu võimendada.

Süsteemi ehk NATO vaatepunktist tähendab see, et jutt artiklist 5, solidaarsusest ja teotahtest laseb kõrgelt üle märgi. Mida suurem relv, seda mõttetum on see tsetsekärbse vastu. Ukrainas on see ilmne, riigi idaosa pärast ei alusta keegi III maailmasõda. Keerulisem on Latgale ja Kirde-Eestiga või mõne teise «piiratud sõja» stsenaariumiga. Mõelda tuleb tsetsekärbse mõõtkavas. Selleks tuleb esmalt lahti saada stampidest. III maailmasõja ideel pole kliente ei USAs, Saksamaal ega Prantsusmaal. Piiratud konflikt Eesti või Läti idaosas, kus Venemaa kohe rahu nõuab, annab kõigile ruumi artikli 5 pikemaks vaagimiseks. Meie kahjuks töötab muutumatu paradigma: seni kuni Putin mahhineerib endise NSVLi territooriumil, jääb ülejäänud maailmale lootus, et sellega asi piirdubki.

Kes on tuttav mõtlemisega lääne pealinnades, teab, et kiusatust NATO ja kogu lääne tsivilisatsioon kaalule panna ei ole lokaalse konflikti puhul kellelgi. Muidugi kardetakse nakkust, aga mõtlemine on, et seda ei saa ravida tuumakonfliktiga.

Kiretu ajalugu ütleb: haiguskolle tuleb lokaliseerida ja võimalusel amputeerida nagu gangreen. On vaieldamatu, et Gruusia ja Moldova kaotasid palju aega suutmata loobuda nakatatud fantoomjäsemeist. Sama valik on ilmselt ees Ukrainal. Veel kord, Eesti ja Läti on NATO liikmetena teises olukorras. Oleme osa läänest, meilt ei saa midagi amputeerida suurte kahjudeta kogu süsteemile, samas kujutavad vähelõimunud venekeelsed kogukonnad vaieldamatut paralleeli Ukraina ja Moldovaga. Nakkusoht on reaalne.

On kaks võimalust. Esiteks asendada NATO asümmeetria tõttu mittetoimiv kaugheidutus kohalikuga. NATO seda teha ei kavatse, kartes provotseerida Moskvat ning soovimata võtta Eestilt ja Lätilt stiimulit end vaos hoida. Patroon ei saa kliendile üheski alliansis vabu käsi anda. Jääb üle ise heidutus luua. Poola on USAst ostmas JASSM tiibrakette. Need on olemas Soomel. Probleem on aga Venemaa kardetavas võimes need ennetavalt neutraliseerida. Lisaks on Venemaal meie «teatris» konkurentsitu eskalatsioonivõime. Iga heidutuse võib ta mitmekordselt trumbata vägede ja tehnikaga.

See jätab teise ja raskema võimaluse. Väga hilinenult ja väga kiirelt tuleb leida need «pehme jõu» ressursid, mida me mingil põhjusil vene kogukondadele rakendanud pole. Rohi on kibe (ja võib-olla polegi selle jaoks aega), aga see on kindlasti mõjusam ja liitlastele mõistetavam kui poliitika, mis lähtub eeldusest, et Vene «vabatahtlike» ilmumine näiteks Sompasse tähendab õhtumaale vajadust visata kulli ja kirja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles