Hermann Kalmus: vastuoluline Maarjamaa

Hermann Kalmus
Hermann Kalmus
:

EELK Pilistvere koguduse vaimulik Hermann Kalmus kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuses Jaan Lahe kirjutisele Maarjamaa juubeli tähistamisest, et 800 aasta tagused sündmused on vastuolulised ja mitmetähenduslikud ning et Maarjamaa nime vahetamine munk Fulco nime vastu ei muudaks ürituse sisu.

Lugedes kirikuvaimulikuna ametivenna Jaan Lahe artiklit «Maarjamaa kahtlane juubel» (Postimees 06.09), tekkis mitmeid mõtteid, mida tahtsin kohe väljendada. Siiski jätsin aega vastamiseks. Nüüd, lugedes isa Vello Salo artiklit «Rehabiliteerime Neitsi Maarja» (Postimees 20.09) tekkis küsimus, kas maksab üldse paberit määrida. Aga et me ei ela enam ajal, mil paber oli ülihinnas, siis antakse ehk minu mõlgutused paberimäärimisena andeks.

800 aasta tagused sündmused on vastuolulised ja mitmetähenduslikud, see on siililegi selge. Ükskõik millise fakti me ajaloost ka ei võta, on tulised vaidlused juba ette kindlad. Vaadakem kasvõi lähiajaloo käsitlusi ERSPst Rahvarindeni või Balti ketist Eesti Kongressini – vaidluste lõppu ei paista ja kas peakski? Veelgi enam siis sündmused, mis toimusid 8 sajandit tagasi, annavad võimaluse lõpututeks aruteludeks. Ereda näitena võime meelde tuletada arvamustetormi, mis sündis «Eesti ajaloo» II köite ilmumise järel. Eestimaa ja Liivimaa ajaloo keerukus tuleneb suurvõimude tapluste tallermaaks olemisest ning sellega kooskäivast ajalookirjutamise tugevast ideoloogilisest laetusest. Meid ei saa üheselt võrrelda ei soomlaste, rootslaste ega isegi mitte leedulastega. Kuigi suured ajalooprotsessid toimusid nende rahvaste seas sarnaselt, siis kohapealsed nüansid on olnud olemuslike erinevustega. Kui teised nimetatud rahvad on saanud kogeda suhtelist stabiilset iseolemist ja iseotsustamist, siis meil pole see võimalik olnud. Aga see ongi määrava tähendusega ajaloosündmuste sõnastamisel ja tõlgendamisel. Pangem tähele kui erinevaid käsitlusi me leiame stalinismist – kuigi kannatas rängalt ka vene rahvas, on nende hinnang toimunule siiski sootuks erinev näiteks eestlaste omast.

Millist sündmust pidada 8 sajandi taguses ajaloos kristlikus ja ka kiriklikus tähenduses kõige olulisemaks? Kas valida daatumiks aasta 1186, 1201 või 1215 on selgelt kokkuleppeline ja kokku leppida saab, kui on tahet teineteist vastastikku austada. Eesti kristlaste jaoks on see ka kristliku oikumeenia küsimus ja seda on Eesti Kirikute Nõukogu Maarjamaa teema-aastat planeerides just teinudki. Märkusena tasub mainida, et võimalikke aastaarve on rohkemgi, kuid liigse poleemika vältimiseks neid siinkohal ei maini. Kiriklikult mõeldes on täiesti arusaadav, et sümbolaasta kinnitusena kasutatakse selle aja kiriku kõige kõrgemat viidet, ehk paavsti sõnu. Just need sõnad kinnitavad kõige kõrgemal tasandil, et meie alasid nimetati Maarjamaaks. Ei julgeks küll keskaegses skolastilises sõnade olulisuse maailmapildis väita, et paavst Innocentius III poolt Lateraani kirikukogul 1215 aastal öeldud sõnad olid lihtsalt viisakuste vahetamine. Küllap olid tolle aja vastutajad teadlikud nende sõnade kaalukusest ning said neid väljendada vaid kindla aluse olemaolul. Kui meieni ei ole säilinud algset Maarjamaaks pühitsemise daatumit, siis peamegi kasutama järgmist võimalikku kõrgeima autoriteediga daatumit ja seda on ka tehtud. Sõnade kaalukust mõistame ehk kõige paremini taas paralleelina tänapäeva. Pangem tähele kui kiivalt väldivad lääne suurvõimud Krimmi ja Ida-Ukraina sündmuste kirjeldamisel kasutamast sõna sõda. Sekkumine, osalemine jms. on lubatav, kuid sõjast rääkida ei taheta, sest sellel on konkreetsed implikatsioonid. Julgen väita, et keskaegses kiriklikus skolastilises maailmapildis oli mõtete sõnastamisel isegi suurem kaal kui tänapäeval.

Eraldi küsimus on Maarjamaa tähenduse tõlgendused ristisõdijate mõtlemises. Ühest küljest olevat vaja olnud retoorilis-poliitiliselt konstrueerida Maarjamaad rüütlite motiveerimiseks. Teisest küljest polevat küsimustki rüütlite peades vallutada maad, mis on paganate käes, «...sest keskaegse arusaama järgi olid paganatega asustatud alad saatana ja tema käsilaste, deemonite valitsuse all ning ristiusustamine tähendas nende alade vabastamist kurjuse jõudude võimu alt.» (J. Lahe, Postimees 06.09) Olen suhtunud kummastavalt sellistesse kategoorilistesse väidetesse, mida mõtles mõni inimene või inimrühm kaua aega tagasi. See paistab just sellise ideoloogiseeritud ajalootõlgendusena, kus me rohkem räägime enda arusaamadest kui lihtsalt faktidest ja toimunust. Mõlemad väited, mis on teineteisega ka natuke vastandlikud, vajavad palju pikemat käsitlust, kui käesolev leheruum võimaldab. Kindlasti ei saa aga kõrvale heita meie alade vallutamise majanduslikku motivatsiooni. See on üks osa tervikust ning annab olulise osa seletustest, miks Euroopa huvi selle külma ja kõleda Läänemere nurgakese vastu sel ajaperioodil nii oluliselt kasvas. Lühidalt tasub vaid mainida meie uhkeid väiteid, et Tallinn on soolale rajatud linn ning siinkohal küsida: miks Euroopa ei saanud enam soola praegustelt Ukraina aladelt turvaliselt hankida?

Meie rahvuslikule eneseteadvusele mõeldes on suhteliselt tühi lootus, et Maarjamaa nime vahetamine munk Fulco nime vastu annaks erilist muutust inimeste mõtlemises. Rahvusliku ärkamisaja tulisuses alanud ja nõukogude ajal massiivselt kultiveeritud «700 aastase orjaaja» ning «tule ja mõõgaga toodud võõra usu» ühekülgne propagandamüüt pelgalt nimevahatusest ei muutu. Riia kui keskuse meeldetuletamine on kindlasti vajalik. Samas Maarjamaa juubeliaasta geograafiliste piiride lõplik paikapanemine on samuti täiesti tühi lootus. Teades meie alade ajalugu jääksime piiride üle pikemaltki vaidlema kui daatumite üle. Vaielda ja arutleda on vaja, kuid tegutsemise aluseks tuleb siiski saavutada mõistlik kokkulepe. Iga kokkulepe on aga alati kompromiss erinevate osapoolte vahel. Veelgi enam. Mõtlen, et kristluse ajaloo vägivaldse osa varjamine sobivama nimetuse või daatumi taha on tegelikult tõe eest põgenemine. Kaasaja kirik ja kristlased peavadki rahulikult tunnistama vägivaldsust oma ajaloos! Küsimus on hoopis selles, kas vägivaldne osa kiriku ajaloost on kõik mida näeme? Kas sellesse takerdudes ei jää meil märkamata kõik muu, mis on lõpuks hoopis olulisem ning mida on ka kordades rohkem. Mõtteharjutusena tasub paralleelina tänapäeva küsida, kas praegu relvi haaravad kristlased Iraagis ja Süürias on siis kristliku vägivalla õigustajad? Või kas demokraatia nimel sõdivad lääne liitlasväed Iraagis või Afganistanis on tegelikult demokraadid?

Eestlaste rahvusliku eneseteadvuse seisukohalt on küll vägagi õpetlik süveneda Maarjamaa tähendusse meie rahva jaoks. Millegipärast me näeme, et naiselikkuse, ennastohverdava emaduse ja matriarhaadi hindamine laiemalt leidis kõlapinda eestlaste seas. Tunnistusena sellest on just rikkaliku rahvakultuuriga maarjapäevi meie kiriku(rahva)kalendris kõige rohkem. Rahulikult süvenedes näeme loomulikku seost eestlastele oluliste väärtuste ja Jeesuse ema Maarja austamise vahel. Näen siin ka katoliku ja õigeusu kirikute tarkust ning tasakaalukust läbi ajaloo, mitte väga tuliselt võidelda rahvalike ilmingutega, mis segunevad ristiusuga. Minu meelest peitub siin sügavam tunnetus usust, et viimselt on Looja kõige üle. Nii on ka kõik rahvalikud tavad viimselt Tema kätes. Luterliku reformatsiooni algus oli vastuhakus (protesteerima ehk protestant) katoliku kiriku ilmsetele vigadele ja kuritarvitustele. Aga on rohkem kui küsitav, kas läheneva reformatsiooni 500 juubeliaasta künnisel on mõtekas jätkata seda vana vastuhakku? Eriti kui pole ka enam mille vastu või mille eest eriliselt võidelda. Aga jah, kes tahab, leiab sõjakirve alati üles.

Rõõmsa luterlasena ei näe ma mingit põhjust seada küsimuse alla piibellikku käsitlust Maarjast kui olulisest usu ja ustavuse eeskujust. Kirikute vahelise oikumeenilise koostöö sümbolina on Jeesuse ema Maarja sügava tähendusega ja temale pühitsetud Maarjamaa meid kõiki ühendav. Kui aga seada kahtluse alla kogu juubeliaasta kontseptsioon, siis see lõpetab dialoogi. Erinev käsitlus Maarjast ei lahuta protestante katoliiklastest vaid teeb meid lihtsalt erinevaks. Inimesi ei lahuta teineteisest mitte erinevad usulised või ühiskondlikud vaated, vaid inimesi lahutab ikka enesekeskne omatõest kinnihoidmine, mis sünnitab pimeda viha. Ja sealt on väga väike samm vägivallani.

Tõnis Mägi on prohvetlikult palvetanud lauldes: «Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead. Looja, kaitse Eestimaad, peod selleks palveks nüüd sean». See palve on väärt, et süveneda isegi sõna-sõnalt. Siis me võime leida sügavama tunnetuse, mis ühendas meid veerandsada aastat tagasi ning on lootust, et ühendab meid jälle. Nii suudame ehk mineviku varjudega võitlemise asemel vaadata terve rahvana homse peale.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadajalugueelkeesti kirikute nõukogueestimaaHERMANN KALMUSjaan lahejuubeliaastakirikute nõukogukristlasedliivimaamaarjamaaneitsi maarjapaavstPilistvereprotestantRiiasõdaTõnis MägivaimulikVello Salo
Samal teemal
Sisuturundus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE