/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Kevadel käisin kahe kolmandikuga oma järeltulijatest – kahe- ja nelja-aastasega – Kloostrimetsas maikellukesi korjamas. Meie ajal võibki ju isa lisaks metsalangetamisele ja küttimisele ka lastega lilli korjata, või kuidas? Ma olen alati nautinud seda, et Kloostrimetsa Türi-Paides (st keskel) peaaegu ei kuule autode müra – seal on midagi vaikuselaadset. Kaarnate kume hääl, hiireviude vii-vii-vii – see muudab natuke värvuliste vidinat, kui vaid märgata oskad. See on metsatuka sisepoliitika.
Ja siis järsku lendavad meist madalalt ja möirates üle Taani hävitajad. Ma vastasin lastele, mis ja miks see möirgamine on, ja mul tulid, vabandage mind, pisarad silma. Sealsamas Kloostrimetsas, siinsamas Tallinnas on hulk pommiauke. Igaühe diameeter ühe maja mõõtu. Kas see lendur lihtsalt ei tihanud minna õhutõrje tule alla või oli temas piisavalt inimlikkust, et visata oma laadung metsa? Kui üks seitsmeaastane poiss ühel 1944. aasta hommikul ärkas, ei saanud nende pere köögiuksest välja, sest ukse taga oli lõhkemata lennukipomm – sest poisist sai mu isa.
Mu laste vanavanaisa oli ühe teadusharu rajaja Eestis. Pole kahtlustki, et tõsised kolleegid nii läänes kui isegi idas tundsid temas ära iseendid. Eestit see äratundmine, millest on hulgaliselt dokumentaalseid jälgi, paraku ei päästnud. Ei päästnud needki tõsiasjad, et hilisem Soome president üliõpilaspõlves Tartut külastades tema juures külas käis ja ta vanim poeg Soome vabaduse ja Eesti au eest võitles.
Üks mu vanaonudest langes Sinimägedes pärast pikki lahinguid, päev enne puhkusele saamist – sellest on meil kiri. Mart Laari teooria järgi aitas ta säilitada Soome iseseisvust. Üks mu vanaonudest suri sakslaste koonduslaagris viimasel päeval, kui SS võttis end kuulipildujatega positsioonidele laagri ümber. Ka selle sündmuse kohta on me kodus kiri, mille saatis vanaisa venna laagrikaaslane Lääne-Saksamaalt aastakümneid hiljem.
Seesama vanaisa varjas üht oma kolleegi natside okupatsiooni ajal ja varjas Stalini ajal majas, kus mina praegu elan, omakülamehest omakaitselase naist ja last. Sellest kaitstud liinist, muuseas, tunneb terve Eesti mitut toredat näitlejat.
Kui meie liitlaste parlamendid ja valitsused ei tunne minu ja teiste Eesti inimeste perekonnaloos otsustaval hetkel ära iseendid, siis mis üldse jääb järele me ühistest Euroopa ja Põhja-Ameerika väärtustest?
Me oleme vabadust ihkavate üksikisikutena, perekondadena, oma ühendustena ja riigina teinud kõik endast oleneva, et Eesti oleks vaba maailma osa. Jah, mõttetankid – ideede genereerimise asutused – on kahtlemata olulised. Eesti on oma andekate ja sõnakatega panustanud mõttetankidesse, aga me oleme ka ühena neljast NATO riigist täitnud 2-protsendi kokkulepet ja panustanud füüsilisse, kombatavasse kaitsevõimesse. Ma tahan näha Eestis NATO tanke.