Pärast Praha kevadet ei suutnud tšehhi kirjanik Milan Kundera enam lugeda Dostojevskit, oma senist lemmikut. Ta süvenes nüüd Diderot’ loomingusse. Intellektuaali võimalus võidelda poliitilise agressiooni vastu oli keeldumine agressori kultuuri tarbimisest.
Paljud maailma intellektuaalid reageerisid samamoodi saksa kultuuritraditsioonile pärast teist maailmasõda. See kriitika vaibus, kui saksa kultuur ise asus süvenenult tegelema kriitilise eneserefleksiooniga, otsima 20. sajandi tragöödia põhjuseid oma vaimsest pärandist, oma kultuuri tüvitekstidest.
Fašism korrumpeeris kogu saksa vaimuloo, ning tänini ei mõelda sellest kriitikavabalt, Herderist Heideggerini. Ainult tänu sellele pole fašismi tagasitulek Saksamaal enam võimalik.
Kus on vene kultuuri enesekriitiline refleksioon? Kus on vene intellektuaalne väli, mis mõistaks otsustavalt hukka putinliku agressiivse poliitika? Tõsi, on neid vene intellektuaale, kes suhestuvad toimuvasse kriitiliselt, kuid vene vaimu- ega kultuurieliit pole Putini režiimi hukka mõistnud, pigem seda õigustanud kas otse või kaude, kriitikute argumente demagoogiliselt absurdi viies (nagu teeb seda Nikolai Karajev kolmapäevases Postimehes). Käed rüpes istudes toitub vene kultuurieliit sellestsamast kuritegelikust režiimist ja ühtlasi toidab seda.
Tahaks ka eestivene meedias näha otsustavat kriitilist suhestumist Ukraina sündmustesse, intellektuaalset seisukohavõttu, millega kaasneks vene vaimuloo kriitiline mõtestamine.
Mis on viinud Vene 20. sajandi kuritegudeni, totalitarismi, stalinismi, kolonialismi? Vene intellektuaalid, võtke vastutus, sõnastage oma ühemõtteline eitus Venemaa kuritegelikule poliitikale! Seda ootab teilt demokraatlik maailm! Vaid teie võimuses on peatada Putin!