Gotlandi saar võib olla kõrgeima künka tipuni täis romantikat, kuid kurjuse eest pole keegi kaitstud. Ka merega piiratud pisike maalapp on piisavalt suur sarimõrvari jaoks, kes kustutab naiterahvaste eluküünlaid.
Igal saarel on oma sarimõrvar
8. mai 2014, 09:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tea, kas Rootsis enam muud kirjandust peale krimikirjanduse enam eksisteeribki. Kui vastus on ei, siis pole hullu. Ei ole ju ka mõtet Eestis pikamaajooksuga tegeleda, sest jamaikalaste ja afroameeriklaste vastu ei saa, küll aga kümnevõistlusega, milles ollakse jätkuvalt kõvasti üle keskmise.
Ilmselt Rootsi tõsikirjanduse seis nii dramaatiline siiski ei ole, kui on krimikirjanduse seis suurepärane. Tuleb keegi Mari Jungstedt, endine televisiooni uudisteankur, ja kirjutab täiesti noobli krimka. Ja mitte ühe. Tänaseks on Gotlandi ja kriminaalkomissar Anders Knutase raamatuid rootsi keeles ilmunud juba 11, neist enamus tõlgitud ka inglise keelde ehk jõudnud maailma, mis tähendab kvaliteedimärki.
Saab kunagine sõprusseltskond Gotlandil kokku – osad kohalikud, osad endised kohalikud. Rüübatakse. Väike tüli, nagu ikka, aga kõik klaarub. Paraku ajutiselt. Järgmisel hommikul mõrvatakse rannas seltskonnas viibinud neidis ja ta koer. Jõhkralt.
Olgu saar väike – tegelikult on suurem kui Saaremaa – patust pole lihtne tabada, kuigi Knutas ja ta kaaslased, saades abi mandrirahvalt, endast parima annavad. Mõrvu tuleb veelgi ning asi kipub käest täiesti ära minema.
Eks igal krimkal, vähemalt tänapäevasel, ole kõrvalliinid, mis loovad lisaväärtust. Jungstedt vaeb inimsuhteid ja eneseleidmise keerukust ning üritab mõista, millest koosneb armastus.