Koerad hauguvad. Nad häälitsevad haukudes, sest on nii loodud. Mis puutub aga inimestesse, siis vaikust tahab aeg-ajalt igaüks – vahet pole, kas nad siis armastavad koeri või ei salli neid. Koera haukumine ei piirdu koerapidaja elamispinna ega krundiga. Siit saavad alguse erimeelsused ja vastuolud, põhimõttelised ja igavesed. N-ö diplomaatilisel teel õnnestub sääraseid tülisid lahendada paraku harva. Enamasti jääb üks pool kannatajaks.
Näide klassikast. Eduard Bornhöhe loomingul põhinevas «Kuulsuse narride» loos ei saa isand Vesipruuli luulevaim lennata, sest teda häirib naabrist leiutaja Tatika peni. Satiirilise seiga lõpp kuulub tegelikult pigem musta huumori valdkonda, sest vaikus ei saabu enne vaese Pontu hinge taevaminekut. Narrid narrideks, ent paraku pole päriselus ette tulevad näited kaugeltki teistsugused.
Kardetavasti ei õnnestu normaalses õigusriigis niisuguseid lahkhelisid lõpetada ühegi õigusaktiga, sest on vähetõenäoline, et kunagi võetaks vastu seadus või määrus, mis koerapidamise täiesti keelustaks. Tänavu 1. juulist jõustuva uuenenud korrakaitseseaduse rakendumisel saame teada, kuivõrd see regulatsioon midagi muudab.
«Avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus,» defineerib korrakaitseseadus. «Kui hundikoer haugub elurajoonis ööd ja päevad läbi, rikub koera omanik sellega avalikku korda, sest ta ei võta kasutusele vajalikke abinõusid haukumise kui naabrite häirimise ärahoidmiseks,» kirjutas riigikogu liige Tõnis Kõiv nädal tagasi Postimehes. Ta on veendunud, et uus seadus muudab maailma. Ka koerte osas.
Justiitsministeeriumi esindaja tänases lehes teemat kommenteerides selles nii veendunud ei ole. Kuigi looma saab ja tuleb takistada kaaskodanikku füüsiliselt ründamast, siis haukumise osas pole asi sugugi nii lihtne. Selleni viivad sammud – juhul kui tegemist on tagajärgedega võitlemisega – läheksid ilmselt vastuollu paljude teiste õigusruumis paika pandud normidega. (Lemmik)loomade pidamisel on ju omad seadused.
Inimesed peavad üksteisega arvestama ja kõiki aspekte ei saa tahes või tahtmata seadusega reguleerida. Nii varaste muruniidukite, valju muusika kui haukuvate koerte puhul jõuame tahes-tahtmata sügavamale ehk kirjutamata seaduste ning kultuurini. Koera saab ja tuleb kasvatada. Ent kõigepealt saab ja tuleb inimesi kasvatada, et nad seda vajadust mõistaksid. Kodanikuühiskonna arenedes ja haridussüsteemi toel kasvab aja jooksul ka vastastikune hoolivus.
Koerte pidamisega ei ole Eestis kaugeltki kõik korras. Ent samas on paslik parafraseerida idamaist tarkust: seadusi võetakse vastu, koerad hauguvad edasi.