Kas tõsta pensioniiga? Aga võib-olla mõne aja pärast üldist pensioniiga ei olegi?» sõnas president Toomas Hendrik Ilves vabariigi aastapäeva kõnes. Küsimused, mis veel mõni aeg tagasi mõjunuks šokeerivalt, kõlavad praegu juba pigem retoorilisena. Mõistame üha enam, et klantspilt rantjee-elust pensionäripõlves, mida kehastasid jõukate eakate turistide hordid, pole praeguste Eesti tööealiste tulevik.
Sel nädalal jõudis avalikkuse ette kaks põhjalikku dokumenti: statistikaameti uus rahvastikuprognoos ning riigikontrolli audit. Esimene teatas, et seniste trendide jätkudes väheneb Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul negatiivse loomuliku iibe ja välisrände saldo tõttu 125 000 inimese võrra. Pensioniealiste osakaal kasvab praeguselt 18 protsendilt 2040. aastaks 27,6 protsendile. Pensionisüsteemi lähemalt vaadelnud riigikontroll märkis, et vahe riikliku pensionikindlustuse kulu ja sotsiaalmaksu laekumise vahel käriseb aasta-aastalt.
See aga pea sugugi ei tähendama, et eakate selga laotakse tulevikus koorem, mida nad kanda ei jaksa. Elu teeb korrektiive – arenev arstiabi ja tervislikud eluviisid ühiskonnamudelis on kaasa toonud keskmise eluea pikenemise. ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) andmetel pikenes aastatel 1990–2012 keskmine oodatav eluiga Eestis 5,6 aastat. Tuleme veel kord tagasi presidendi sõnumi juurde: «Kui meil on tulevikus piisavalt tervist, siis ehk soovimegi kauem ühiskondlikult tegusad olla. Aga selleks tuleb aegsasti valmistuda.»
Niisiis, kuidas valmistuda? Ei saa öelda, et Eesti riik poleks üldse midagi teinud. Üldine pensioniiga on aastast 2026 tõstetud 65. eluaastani. Riigikontrolli meelest pole see siiski piisav ning ta pakub välja, et Eesti peaks kasutama n-ö automaatseid kohandamismehhanisme, näiteks keskmise oodatava eluea ja pensioniea sidumist.
Pensionisüsteemi saab üles ehitada ühelt poolt säästmisele, teisalt maksutõusule. Puuduvaid töökäsi võib asendada tööjõudu sisse tuues. Mistahes otsus nõuab kompromisse. Kas järgmiste riigikogu valimiste eel suudavad poliitikud lahendusi pakkudes säilitada mõõdutunnet ja vältida populismi, kuigi pensioniealiste osakaalu suurenemine ühiskonnas teeb neist ka üha mõjukama valijate rühma?
Olukorda ilustades või pead jaanalinnu kombel liiva alla peites iseennast petta pole mõtet. Neil teemadel tuleb rääkida! Kuid selmet inimestes väärootusi üles kütta, tuleks arutada, kuidas luua tingimused selleks, et inimesed saaksid tõesti hoida füüsist ja vaimu paremini vormis, õppida juurde, et täiendada oma oskusi läbi elu. Otsusteni tuleks jõuda pigem varem kui hiljem, et inimestel oleks aega kohaneda.
Praegu jõukamates riikides makstavaid pensione ei tuleks vaadata kui igikestvaid suurusi. Tulevikku suunatud reformidest ei pääse keegi ning pigem tuleb lääneeuroopalik heaoluriigi sotsiaalsüsteem meile selg ees vastu.