Kolmapäeval sai kinnitust, et Rahvaliidu endine juht Villu Reiljan on kriminaalkurjategija. Seda, et tegemist on pätiga, võib tema austajal olla raske uskuda, ent kui riigikogu liige ja erakonna juhtpoliitikud juba kohtunikest paremini teavad, siis tahaks küll öelda, et tõesta oma sõnu või ole vait.
Toon esimeseks näiteks rahvaliitlase Mai Treiali, kes kolmapäeval Postimehe võrguväljaandele antud intervjuus kommenteeris Reiljani kohtuotsust nii: «Ma austan Eesti Vabariigi kohtu otsust. Aga minu isiklik veendumus on, et Villu Reiljan ei ole midagi sellist toime pannud, milles teda süüdistatakse. See otsus loob pretsedendi, kus inimest võib süüdi mõista otseste tõenditeta.»
Janno Reiljani jutt aga meenutab pätiks kasvanud poega kaitsvat ema, kes kuidagi ei usu, et tema armas poeg võiks olla vägistaja ja pussitaja, sest poiss tõi ju ikka emadepäevaks nartsisse ja aitas vanaemal maal kartuleid võtta.
Ta oli nii tore spordipoiss. Janno Reiljan teatas koguni, et Eesti õigussüsteem on kuritegelik ja mitmesugustest jõududest mõjutatav. «Ma tean oma venda ja tema tegemisi – ta on igati aus mees ja meie kohtusüsteem on ennegi justiitskuritegusid korda saatnud,» ütleb ta neljapäevases Postimehes.
Selge. Niisiis, kolm kohtuastet on asja vaaginud. Uurinud tõendeid ja kuulanud üle tunnistajaid, Reiljani süüdi mõistnud, ent tema parteikaaslased teavad ikkagi paremini. Ilma ühegi tõendita. Lihtsalt teavad.
Loomulikult on mainitutel õigus oma arvamusele. Ent kui süüdistada kolme kohtuastet erapoolikuses, kuritegelikkuses ja ilma tõenditeta süüdimõistmises, siis selliste karmide väidete kaitsmiseks peab olema tõendeid. Kindlasti ei tohiks riigikogu liige ilma oma juttu millegagi kinnitamata endale selliseid väljaütlemisi lubada.
Kohtu solvamise asemel peaksid need poliitikud välja ütlema oma versiooni. Kui nad on nii veendunud, et Villu Reiljan on süütu ja kohtunikud mõjutatud, siis peaks ka avalikkuses kõlama argumenteeritud sõnavõtte ja põhjendusi, mitte üksnes sisutühje süüdistusi ja mantraid Reiljani kiusamisest.
Kui tipp-poliitikud vastutustundetult kahtlevad kohtu otsustes, võib see vähendada kohtu usaldusväärsust ka teiste inimeste silmis. Tõenäoliselt see ongi eesmärk. Kui vanglat külastades võib arvata, et suurem osa vangidest räägiks oma kurvast saatusest ja süütusest, siis tipp-poliitik ei saa seda endale lubada, et oma parteikaaslast sellisel viisil kaitsta.
Nagu ütles üks kommentaator Mai Treiali artikli juures: «Ühe erakonna juht õigustab kõigis kohtuastmetes süüdimõistetud kriminaalkurjategijat. On, mille üle mõelda... »