Human Rights Watch ja väga paljud teised inimõiguste eest seisjad esitavad juba aastaid proteste, et kuuldaks neid, kes ehitustandril kodutuks jäid; neid, kes oma seksuaalsuse tõttu riigis seadusega vangi on mõistetud; neid teisitimõtlejaid, kes soovivad vabalt oma arvamust avaldada, aga kannavad seepärast välismaise mõjuagendi nimetust (välisrahastusega vabaühendused) või peavad telekanali sulgema (Dožd TV).
Kellelegi pole üllatus, et eesseisvad Sotši olümpiamängud on Venemaa võimu, täpsemalt Vladimir Putini jaoks suurejoonelisim suhtekorraldusprojekt, mis edu korral rahvusvahelise üldsuse ja meedia silmi sealse riigi rahvaga toimuva suhtes ehk pimestab. Märksa kurvem on, kui meedia, olgu või spordile keskendunud, end sellest mõnusalt kaasa haarata laseb ja manipulatsioonile allub. Sest kuidas teisiti mõista meie juba Sotšis viibivate teenekate spordireporterite koju kostvaid ahhetusi «ehitusmaterjalid on siin kallid, aga eemalt on kõik suurepärane; hotellis pakuti meile šampanjat» (Lembitu Kuuse Kuku raadios) või «internetti polnud ja ma pidin protesti esitama, eks väiksemaid muresid ole veel» (Marko Kaljuveer «Terevisioonis»).
Ajakirjanikele on antud imeline võim(e) taustsüsteemi tunnetada, reaalsust analüüsida ja seda oma publikule selgitada. Siinkohal meenub, et kui detsembris toimunud inimõiguste nädalal palus Eesti LGBT Ühing spordiajakirjanikud just ühele sellisele taustu avavale kohtumisele, peeti paremaks mitte kohale minna.
Küsimus polegi ju niivõrd spordireporterite valikus märgata ja märkamata jätta, vaid mõistetamatu on üldiselt levinud vabandav teemapüstitus: sport ja poliitika ei käi käsikäes. Aga kui see on päriselu (ja minu meelest pole tegu teledraamaga), siis see väide ei kehti. Just nii nagu ei ole õigustust ühele riigijuhile unustada oma roll ja vabatahtlikult võetud vastutus ning olümpiastaadioni VIP-tribüünile perega «puhkama» sõita.
Võimalik on ka teistsugune lähenemine. Näiteks eilset BBC Worldi kajastust kiigates – saabumistuhinas ja avatseremoonia ootuse erutuses ei unu live-kommentaare jagavatel spordireporteritel ka Venemaa inimõiguste olukord. Ning nii mõnigi avaldas lootust, et maailma vaadatuim telesündmus aitab rahvusvahelisel üldsusel teemat tulipunktis hoida, et olümpiahartasse raiutud «rahumeelse ühiskonna rajamine» ja «inimväärikuse säilitamine» tõepoolest ka Venemaal sisu saaks.