Arko Olesk: teadushuviharidus – kas ainult nohikutele?

Arko Olesk. Foto: Mihkel Maripuu

Just nagu heas laulukooris on esindatud tenorid ja bassid, sopranid ja aldid, võiks ka huviringis koos käia eripäraste annete ja kalduvustega mitmekesine seltskond, kirjutab teadusajakirjanik Arko Olesk värskes Õpetajate Lehes.

Teaduse populariseerimine Eestis tähendab valdavalt noortele suunatud tegevust, meie peamine soov on teadust huvitavaks tehes ja kaasalöömisvõimalust pakkudes suunata nende karjäärivalikuid, valdavalt loodusteaduste suunas.

Olnud ise sellise tegevuse juures osaline ning püüdes laiemalt mõtestada teaduskommunikatsiooni Eestis, on mind viimastel aastatel hakanud painama küsimus, miks ei saanud minust teadlast. Õigupoolest on nüüd, tosin aastat pärast keskkooli lõpetamist, minust küll teadlane saamas – kuigi kõigest sotsiaalteadlane –, kuid selleni on mind viinud käänuline tee. Sõnastagem küsimus nii: miks ei otsustanud ma keskkooli lõpetades minna ülikooli õppima mõnd loodusteaduse eriala? Eeldusi selleks oli: mu lemmiktund oli matemaatika, sain igal aastal maakondlikel olümpiaadidel häid kohti. Tagantjärele näen, kuidas olen alati tundnud huvi looduse ja teadustulemuste vastu.

Ometi läksin ülikooli õppima ajakirjandust. Miks?

Kas küsimus oli õpetajates? Või hoopis selles, et tol ajal ei olnud ETVs «Raketi» saadet? Ei olnud ka teadusportaali Novaator, eestikeelseid ajakirju National Geographic ja Imeline Teadus. Juurdepääs laiale ilmavõrgulegi oli napp. Või tasub põhjust otsida sellest, et väikeses Eesti linnas, kus koolis käisin, ei olnud teaduse huviringi.

Viimane ei ole korrektne väide. Olin osaline ülemaailmses õpilaste keskkonnaprogrammis GLOBE ning tegin usinasti iga päev ilmavaatlusi. GLOBE’il olid iga-aastased üle-eestilised laagrid ning pilvede ladinakeelseid nimetusi tean peast senimaani. Ka elu esimese uurimistöö tegin enda kogutud andmete põhjal. Ent korralikku juhendamist programmil meie koolis ei olnud ning täpsemat arusaamist teadusest ei tekkinud.

See-eest oli koolis koolileht ja aktiivse õpilasena sattusin sellegi etteotsa. Ja sealt edasi ülikooli. Nii et huviringid – sest mis muu ka koolileht kokkuvõttes oli – on hea hüppelaud tulevasele karjäärile.

Selle looga soovin näidata, et üks olulisi küsimusi teaduse populariseerimisel ongi see, kuidas võita teadusele need, kel huvisid palju ja mitmest vallast. Usun, et viimaste aastate aktiivne teadust populariseeriv tegevus on andnud kindlustunde neile, kel on niigi sisemine kutse ja sügav huvi loodusteaduste vastu. Raskem on öelda, kui tõhusalt on suudetud kallutada neid, kel valikuvariante rohkem või üldse kindel siht puudub.

Poolteist kuud tagasi ilmus Mal­colm Gladwelli uus raamat «David and Goliath». Gladwell on ajakirja New Yorker ajakirjanik ja kirjanik, kelle raamatutest on eesti keeles ilmunud «Läbimurdepunkt». Tema kirjatööd avavad teravapilguliselt inimeste käitumist ja ühiskonna toimimist ning tõestavad statistika abil, kuidas paljud arusaamad põhjustest ja tagajärgedest on sügavalt ekslikud.

Mainitud värskes raamatus käsitleb ta teemat, kuidas oskused ja omadused, mida peame eelisteks, võivad osutuda hoopis nõrkusteks, ning vastupidi. Ta toob üheks näiteks kooliklasside suuruse ja levinud arusaama, et mida väiksem klass, seda parem õpilasele. Tõsi, väga suured klassid mõjutavad õpitulemusi, kuid toetudes nii hinnete statistikale kui ka õpetajate hinnangutele, leiab ta, et kõige paremad on keskmise suurusega klassid 18–24 õpilasega. Ühe õpetaja kommentaar kõlas järgnevalt: «Iga klassi eluallikas on arutelu ja see kipub käivitumiseks vajama teatud kriitilist massi. Kui õpilaste arv on liiga väike, arutelu kannatab. /…/ Ja kui klass on liiga väike, siis ei ole arutlejate seas piisavalt arvamuste paljusust, et asjad toimima hakkaksid. Liiga väikeses rühmas kipub nappima sedasorti energiat, mis tekib inimestevahelisest hõõrdumisest.»

Selle kaudu jõuamegi pealkirjas püstitatud küsimuseni: kas huviharidus on ainult nohikutele? Pidades nohikute all (sugugi mitte halvustavalt) silmas just neid noori, kellel on juba huvi ja kes on varakult valmis valdkonnale pühenduma. Millegipärast on valdav eeldus, et huviringid peaksid olema just ja ainult neile.

Pole kahtlust, et nemadki vajavad tähelepanu ja tegevust. Aga kui pidada silmas laiemat eesmärki, rohkemate noorte toomist loodus- ja täppisteaduste ning insenerihariduse juurde, vajame midagi enamat. Oht kõigi teaduse populariseerimise tegevuste juures ongi enamasti see, et kuulavad need, kes on niigi huvilised. Kuid just nagu heas laulukooris on esindatud tenorid ja bassid, sopranid ja aldid, võiksid ka huviringides kõrvuti käia need, kellele meeldib nokitseda, filosoofi kalduvustega noored, tuisupead, sportlased. Ehk siis seltskond, kes suudaks teineteist täiendada ja luua sünergiat, mis annab kõigile neist midagi tagasi.

Mõistan, et eriti väiksemates kohtades on keeruline saada kokku piisavalt suur ja kirju seltskond. Ühelt poolt peab ju rühm olema selline, kus igaühe jaoks on piisavalt omasuguseid, et tunda end mugavalt ja motiveerituna, aga samas pulbitseks ka seesama loov mitmekesisus.

Kas lahenduseks võiksid olla veebipõhised kursused, arvestades ­MOOCide (Massive open online course) populaarsust maailmas? Võimalik, ent esialgsed uuringud näitavad pigem, et neist võtavad osa ja ammutavad enim just eelneva huviga osalejad. Seega tekib juba tuttav ennast võimendav efekt: lisavõimalused on abiks neile, kes juba tunnevad huvi.

Uuringufirma Praxis juhib äsja avaldatud aruandes tähelepanu sellele, et Eestis kipub teadust populariseeriva tegevuse sisu olema kaldu vaid teatud liiki eesmärkide poole, näiteks huvi ja põnevuse tekitamise suunas. Huvi süvendamine on uuringu kohaselt pigem tagaplaanil. Ideaalis oleks teadushuvihariduses pakutav tegevus piisavalt ahvatlev, et tõmmata kohale vajalik arv noori, samal ajal piisavalt mõtestatud ja sisukas, et neid seal hoida ja hakata kujundama nende hoiakuid. Seda tasakaalu leida on kunsttükk.

Mis oleks noorte köitmisel abiks? Kindlasti seoste loomine igapäevaeluga. Eurobaromeetri 2010. aasta uuringu kohaselt leiab 51 protsenti eestlastest, et igapäevaelus ei ole neil vaja teadust tunda. Kahtlemata on see hoiak, mida soovime muuta. Paljudel huvialadel, mis esimese hooga ei tundu eriti loodusteaduslikud, on kokkupuuteid teaduse, looduse ja tehnoloogiaga ja tuleb vaid osata need välja tuua.

On õpetajaid, kes juba kasutavad koolitundide rikastamiseks ja lisamaterjali pakkumiseks aktiivselt meie ajalehtedes ja ajakirjades, raadio- ja telesaadetes olevaid materjale. See on loogiline lähenemine, sest ajakirjandus juba olemuslikult tahab ja suudab esitleda teemasid ja uudiseid moel, mis toovad seoseid tavalugeja eluga. Ja kui viimastel aastatel kosunud eestikeelsest teadusmeediast jääb napiks, saab ette võtta pea piiramatu ingliskeelse veebiruumi. Näiteks Facebookis on äärmisel populaarsed leheküljed «I Fucking Love Science» ja «Interesting Engineering», kust leiab arvukalt silmi särama panevaid killukesi.

Leiab ka spetsiifiliselt kooliprogrammile suunatud ettevõtmisi nagu näiteks veebilehekülg nimega Science in the Classroom (http://scienceintheclassroom.org/). Idee on üllas: võtta värsked tipptasemel teadustööd ning siduda need kooli ainekavaga, selle käigus näidates, et teadus areneb pidevalt. Kahjuks selgub lehekülje uurimisel, et materjale on leheküljel siiski napilt ja värskemad neist rohkem kui kahe aasta vanused. Head ideed on kummitanud sama häda mis arvukaid teisigi teaduse populariseerimise ettevõtmisi nii meil kui ka mujal: tegu on projektiga, mis sai ühel hetkel läbi ning jätku ei leidnudki.

Veel üks aspekt on asjaolu, et kooliprogramm kipub teadust näitama ajaloolise ja lõpetatuna: tundides õpitakse teooriaid ja teadlasi, kellel rajaneb tänapäeva teadus, ent sama tõik tähendab enamasti ka pärinemist aastakümnete, kui mitte sajandite tagant. Samal ajal toimub teaduses pidevalt midagi pöördelist, võib isegi väita, et see on üks väheseid inimtegevuse valdkondi, mis tõepoolest suudab pidevalt pakkuda uudiseid, muuta maailmapilti. Selle teadmise toomine õpilasteni võib aidata köita nende huvi, kelle huvid on rohkem päevakajalised.

Ehk oligi tookordne põhjus, miks mulle tundus ajakirjandus kõige ahvatlevam, just arvamus, et see on institutsioon, mis valdab infot, on kõiges eesliinil, on mõtestaja. Teadusest mul tookord sellist kuvandit ei olnud. Nüüd on.

Arusaadavalt kerkivad teaduse ja tehnoloogia huviringidest kõneldes esmajoones esile vahetumad ja põletavamad probleemid, mis on seotud sellega, et huviringid üldse toimuksid: rahastamine, juhendajate leidmine ja motiveerimine. Ent kui ringid on alguse saanud (nagu konverentsil kuuldud näited tõestasid, on oluliseks surverühmaks ja käivitajaks muutunud lapsevanemad), aitab just eeltoodud aspektidega arvestamine hajutada kahtlused selliste ringide vajalikkuses ja võimalikkuses.

Hea uudis on see, et tänu ilmaveebi võimalustele on meie käsutuses arvukalt vahendeid ja nippe, kuidas muuta teadus ja tehnoloogia noortele kordaminevaks. Nende toomine kohalike noorteni mitmekesisel moel seab ent juhendajatele täiendavaid nõudmisi.

Inimesi käivitavad eri asjad. Ka teid teaduse ja tehnoloogia juurde on peale huvihariduse teisigi. Ent need kipuvad olema käänulisemad, ja kurvides, on teatavasti kerge rajalt välja paiskuda.

Artikkel põhineb 15. novembril teadushuviharidusele pühendatud Eesti teadusagentuuri konverentsil peetud ettekandel.