Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mait Raava: kuidas tõsta õpimotivatsiooni?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mait Raava | FOTO: Erakogu

Mait Raava kirjutab, et praegu näib hariduses valitsevat arusaam, nagu oleks õpimotivatsiooni suurendamise peamine vahend kujundav hindamine. Ent selle rõhuasetus on tagasiside kvaliteedi tõstmisel, mitte jõukohasuse suurendamisel, mis põhiliselt õpimotivatsiooni suurendab.

PISA 2012. aasta uuringu tulemuste põhjal on Eesti põhikoolilõpetajad aineteadmiste ja oskustega tõusnud maailma parimate sekka: matemaatikas ja lugemisoskuses 11. kohale ja loodusteadustes 6. kohale. Ses osas võime ennast veidi kindlamalt tunda ja arvata, et oleme õigel teel. Samas ei lükka need head tulemused ümber vajadust vastata fundamentaalsetele küsimustele meie üldhariduskooli kujundamisel.

Lastevanemate liidu aseesimees Aivar Haller küsib, kas Eesti kooli tulevik on elitaarsel või võrdsete võimalustega haridusel. Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo küsib, kas Eesti kool on huvitav. Professor Mati Heidmets küsib, kas õpetaja on eriala- või hakkamasaamisoskuste kujundaja. Selliseid põhimõttelisi küsimusi on mitu. Kuid mis on ikkagi see kõige olulisem probleem Eesti üldhariduses?

Pöördusin selle küsimusega Eestis töötavate maailmatasemel teadlaste poole – kes siis veel, kui mitte nemad, oskavad öelda, mis peaks olema praeguste koolilõpetajate juures oluliselt parem. Tippteadlastena on nad meie parimad pead ja tunnevad gümnaasiumilõpetajaid kõige paremini, valides endale järglasi ja nähes nende arengut ülikoolis.

Küsimusele «Mis on Eesti üldhariduse probleem nr 1 ehk mis võiks olla oluliselt parem Eesti praeguste gümnaasiumilõpetajate tasemes?» vastas kümme teadlast: Jüri Allik, psühhiaatria/psühholoogia; Marlon Dumas, arvutiteadus; Hannes Kollist, taime- ja loomateadus; Kaupo Kukli, materjaliteadus; Jaan Liira, keskkonnateadus/ökoloogia; Ülo Mander, keskkonnateadus/ökoloogia; Andres Metspalu, molekulaarbioloogia ja geneetika; Meelis Pärtel, keskkonnateadus/ökoloogia; Martin Zobel, keskkonnateadus/ökoloogia ja Leho Tedersoo, taime- ja loomateadus.

Tippteadlaste vastustes asetus probleemina selgelt esikohale õpilaste vähene õpimotivatsioon (nimetas 70 protsenti vastanutest), mida väljendati järgmiste tunnustega: üldiselt madal õpimotivatsioon, vähene võime iseseisvalt töötada ja pingutada, vähene uudishimu ise uusi teadmisi otsida, liiga vähe õpilasi püüdleb kõrgete eesmärkide saavutamise poole, reaalainete ebapopulaarsus ja neis vähene õpimotivatsioon ning koolis ei ole lahe ega põnev.

Õpimotivatsioon määrab koolis edasijõudmise ja õpitulemused ning seda enam, mida paremad on koolide tulemused. PISA uuringu tulemused näitavad, et matemaatika nautimine ja huvi määravad matemaatika tulemustest viis protsenti (OECD keskmine), kusjuures paremate tulemustega riikidel on motivatsiooni mõju õpitulemustele suurem (üle kümne protsendi).

Motivatsioonipsühholoog Richard M. Ryani uuringud on näidanud, et õpihuvi sõltub 36–45 protsenti õpilasest, ülejäänud keskkonnast, sealhulgas õpetajatest. Õpimotivatsiooni suurendamisel on ette võetud rohkelt algatusi, millest tuntumaid on kujundav hindamine, mis on jõudnud ka Eesti põhikooli ja gümnaasiumi riiklikusse õppekavasse.

Kuid miks siis ikkagi, vaatamata rohketele jõupingutustele, on õpilaste õpimotivatsioon madal? Põhjus on ilmselt selles, et õpilase õpimotivatsiooni suurendamine on õpetajale väga keerukas ülesanne ja see pole praeguse õppekorralduse juures talle jõukohane.

Õpimotivatsiooni tugevus avaldub väiksest huvist kuni täieliku haaratuseni. Claremonti kraadiülikooli psühholoogiaprofessori Mihaly Csikszentmihalyi teooria kohaselt loob haaratuse seisundi ülesande keerukuse ja oskuste taseme õige vahekord. Haaravad on ülesanded, kui need on parajalt proovilepanevad, kuna sel juhul innustavad need õpilasi oma oskusi arendama. Haaratuse seisundit kogev õpilane ütleb, et koolis on huvitav ning et ta tegeleb seal tähtsate asjadega.

Õpetaja suurendab õpilaste õpimotivatsiooni, kui ta seab igale õpiülesandele selge eesmärgi, jagab õige raskusastmetega ülesandeid ja annab õpilastele tagasisidet õpioskuste arendamise kohta. Sõnades on see lihtne, kuid ellurakendamisel nõuab see õpetajalt suurt professionaalsust.

Praegu näib hariduses valitsevat arusaam, et õpimotivatsiooni suurendamise peamine vahend on kujundav hindamine, milles õpetajad peaksid senisest palju professionaalsemaks saama. See lootus on rajatud savijalgadele, sest kujundava hindamise rõhuasetus on tagasiside kvaliteedi tõstmisel, mitte jõukohasuse suurendamisel, mis on peamine vahend õpimotivatsiooni suurendamisel. Kui me soovime, et õpetajad oskaksid piisava asjatundlikkusega õpilaste õpimotivatsiooni suurendada, tuleks neil praegusega võrreldes palju sügavamalt täiendada oma teadmisi ja oskusi motivatsioonipsühholoogia põhitõdede rakendamisel.

California ülikooli emeriitprofessor W. James Popham ütles 2007. aastal, et praeguses olukorras ei jätku õpetajatel kujundavaks hindamiseks piisavalt aega ega motivatsiooni. Ja kui me tõstame lati kujundavast hindamisest haaratuse tasemele jõudmiseks, siis ei jätku selleks õpetajal aega juba ammugi mitte. Kas õpetajal on praegu piisavalt aega, et valmistada igaks tunniks erineva raskusastmega ülesandeid, mida ta saaks õpilastele vastavalt jõukohasusele jagada? Kust võtab õpetaja ajavaru, et valmistada tagasisidelehed õpioskuste arendamisel? Kust võta õpetaja aja, et viia end kurssi erinevate meetoditega õpimotivatsiooni suurendamisel?

Keerukates ülesannetes professionaaliks saamine nõuab väga palju harjutamist. California ülikooli psühholoog Dean Keith Simonton on tõestanud, et väljapaistvate tulemusteni jõudmiseks kulub loomingulistel inimestel enamasti kümme aastat järjepidevat praktiseerimist. Samamoodi väidab New Yorkeri teaduspublitsist Malcolm Gladwell, et keerukates ülesannetes profiks saamine eeldab 10 000 tundi praktiseerimist. Praegune õppekorraldus ei tõstata vajaliku selgusega küsimust, kas õpetajal on võimalust piisavalt palju harjutada õpimotivatsiooni loomises profiks saamisel. Me mõtleme lubamatult vähe professionaalsuse mõõtkavas.

Õpimeetodites tõeliseks profiks saamine eeldab, et õpetaja annaks sama ainet samas klassis mitu ja mitu korda parimaid õpimeetodeid otsides, katsetades ja leiutades. Paraku ratsutavad õpetajad praegu oma ainet andes koos õpilastega klassist klassi edasi – nad saavad liiga vähe ühel ja samal klassitasemel harjutada.

Et õpimotivatsiooni suurendamises meisterlikkust saavutada, võiks õpetaja spetsialiseeruda oma aines kahele-kolmele klassitasemele. Kui õpetajad annavad ühte ja sama tundi palju kordi, on neil võimalus ja huvitatus tundide ettevalmistamisse rohkem aega ja energiat panustada ning töötada ise välja õppematerjalid õpilaste õpimotivatsiooni suurendamiseks – selliseid õppematerjale, mis sisaldavad igaks tunniks selgeid õpieesmärke, mitme raskusastmega ülesandeid, õpilaste enesehindamise-tagasiside lehti jms.

Kui nii jääks õpetaja koormus ühes koolis väikseks, võiks ta anda tunde samadel klassitasemetel ka teistes koolides. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisega on samm selles suunas juba tehtud, kuid teadvustagem siiski, et koolivõrgu ümberkorraldamise ajendiks polnud mitte õpilastel õpimotivatsiooni suurendamine, vaid haridus- ja teadusministeeriumi otsustav reageerimine õpilaste arvu vähenemisele. Nii et siin tuleks rõhuasetuse selgelt ümber paigutada õpimotivatsiooni suurendamisele.

Kui esimene lahendus tundub liiga radikaalne, oleks teiseks lahenduseks anda õpetajatele õpimotivatsiooni suurendamiseks vajalikud terviklikud tunnikomplektid, mille on välja töötanud, mida on katsetanud ja regulaarselt uuendanud õpimotivatsiooni suurendamises asjatundlikud metoodikud. Mõlema lahenduse puhul on vajalik õpetaja mahukas täienduskoolitus psühholoogias ja individuaalne professionaalne juhendamine.

Leppigem kokku, et meie laste vähene õpimotivatsioon on üldhariduse probleem number üks, ja seadkem eesmärgiks seda otsustavalt suurendada. Otsustagem seejärel, kas võimaldame õpetajal spetsialiseeruda paarile klassitasemele või varustame ta terviklike tunnikomplektidega kvalitatiivselt uuel tasemel või, mis veelgi parem, tehkem seda mõlemat. Ja kolmandaks toetagem õpetajat koolituste ja individuaalse juhendamisega väga heaks psühholoogiks saamisel.

Kui me võtame õpimotivatsiooni suurendamise südameasjaks ja seame sihiks siin otsustavalt paremaks saada, oleme sellega maailmas pioneeriks. See oleks nüüd see koht, kus me peaksime julgema ise haridusinnovatsiooni teha, kuna me ei saaks siin enam teisi kopeerida. Muide, Soome haridusminister Krista Kiuru ütles Soome väikest tagasilööki PISA tulemustes kommenteerides, et Soome õpilaste õpimotivatsiooni tuleb kasvatada. Nii et ka põhjanaabrid otsivad lahendusi.

Autor on Pro Konsultatsioonide juhtimiskonsultant.

Tagasi üles