JUHTKIRI ⟩ Vanad tõved naasevad

Laste vaktsineerimise sagedus on vähenemas. Foto: Elmo Riig/Sakala

• Vaktsineerimine võib päästa paljusid.
• Inimestele tuleks meenutada vaktsineerimise vajadust.
• Näpuga näitamine ei aita.

Selle aasta märtsis suri USAs 78 aasta vanuselt Paul Alexander, kes oli kuueaastaselt jäänud lastehalvatusse. Haigus halvas tema rinnalihased ja ta pidi kogu oma ülejäänud elu veetma rauast toru sees. Niimoodi 72 aastat.

Ameeriklane Paul Alexander, laialt tuntud kui Lastehalvatuse-Paul (ingl Polio Paul), haigestus viirushaigusesse 1952. aasta suvel, kui ta oli kuueaastane, misjärel jäi kaelast allapoole halvatuks. Poiss viidi kiiresti Texase haiglasse ja ta ärkas metallsilindris, kus veetis suurema osa ülejäänud elust.

Eestis elab veel inimesi, kes on isiklikult jubeda haiguse kõrval elanud. Nad võiksid sellest rauast torust – seda kutsuti raudkopsuks – oma lastele ja lastelastele rääkida.

1958. aastal haigestus meil lastehalvatusse ligi 1000 inimest. Järgmisel aastal alustati  elanikkonna massilise vaktsineerimisega ja viimane lastehalvatuse juhtum registreeriti 1961. aastal. Eestist sai esimene lastehalvatusest vaba piirkond maailmas.

Kõik see võiks kuuluda ajaloorubriiki, kui meil oleks kindlus, et see rohkem kui 60 aasta tagune edulugu edulooks jääbki. Paraku sellist kindlust ei ole. Ainus kole nakkushaigus, mida looduslikul kujul enam maailmas ei esine, on rõuged.

Lastehalvatus ei ole maailmast veel kadunud ja nagu ütleb meie tänases lehes tervisekassa vaktsineerimise teenusejuht Hanna Jäe: surmaga lõppevad nakkushaigused on Eestist vaid ühe lennureisi kaugusel.

Seejuures pole üldse vaja, et te ise Afganistani või Pakistani sõidaksite. Nakatumiseks võib piisata sellest, kui teie lapsega samas lasteaias käiva lapse vanemad reisil käisid. Või teie naabri lapse vanemad. Või hoopis selle lapse omad, kes käib samas lasteaias teie naabri lapsega…

Tõsi, nakatumise tõenäosus on väga väike, kuid kas tasub võtta isegi väikest riski, et teie laps peab elama kogu oma ülejäänud elu rauast toru sees?

Meil on e-riik, meil on terviseportaal ja digiretseptid. Ei tohiks olla raske saata lapsevanematele meeldetuletusi, kui nende laps on vaktsineerimata.

Eesti vaktsineerimisstatistika näitab selgeid ohumärke. Kui kümmekond aastat tagasi oli Eesti laste vaktsineerimisega hõlmatus 95 protsenti, siis nüüd jääb see sõltuvalt vaktsiinist 73 ja 85 protsendi vahele. See tähendab, et halbade juhuste kokkulangemisel ei pruugi Eesti igavesti lastehalvatusevabaks piirkonnaks jääda.

Kui see nii läheb, siis on see otsene koroonapandeemia tagajärg, kui tekkisid valjuhäälsed kogukonnad, kes hakkasid ühiskonda vaktsineerimise suhtes kahtlusi külvama.

Aga näpuga näitamine ei ole lahendus. Me peame kaitsma neid, kes ennast ise kaitsta soovivad – näiteks neid lapsi, keda vanemad soovisid vaktsineerida, kuid kes olid haiged ja kellel see edasi lükati. Ja hiljem lapsevanemad lihtsalt unustasid. Lapsevanematel on piisavalt asju, mille peale mõelda.

Meil on e-riik, meil on terviseportaal ja digiretseptid. Ei tohiks olla raske saata lapsevanematele meeldetuletusi, kui nende laps on vaktsineerimata. Praegu on nii, et mõned perearstid teevad seda ja mõned ei tee. See võiks olla terviseameti ülesanne.

Samuti saame lapse täisealiseks saamisel talle meelde tuletada, kui tema vanemad on jätnud ta vaktsineerimata. Koos riskide selgitamisega. Täiskasvanud inimene teeb ise oma valikud ja vastutab ise nende eest. Sama teeb täiskasvanud ühiskond.