Jälgides Lääne-Euroopa suutmatust lahendada ammuseid lõimeprobleeme, tekib soov nad külla kutsuda, sest Eestilt on mitmes asjas õppida, kirjutab kolumnist Martin Kala.
Martin Kala: katastroofikuulutajad, pidage!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sageli võib lugeda illegaalsete sisserändajate kehvast kohtlemisest ja lootusetust olukorrast Lääne-Euroopas. Et põimida teemat Eesti lugejaga, viitavad kirjutajad eestlasele omasele võõrastamisele ja sallimatusele. Tekib küsimus, milles peaksime end süüdi tundma?
Rääkides immigratsioonist, tuleb nõustuda Anna-Maria Penu loos «Pole immigranti, pole probleemi?» väljendatuga, et Prantsusmaale, Hispaaniale ja Itaaliale on probleem tõepoolest kurnav. Seetõttu soovivad need riigid vastavaid poliitikaid ELiga sünkroniseerida.
Seni on immigratsioon olnud põhjendatult siseriiklik teema ja kui me Eestis püüame geograafilisest asetusest tulenevatele muredele kaasa elada, tekib küsimus: miks ei räägita nende puuduvate poliitikate sümboolsest tähtsusest, mis meile rohkem korda lähevad, kuid mis suuremaid riike ei huvita?
Olen nõus, et oluline pole asukoht, vaid ühtne suhtumine immigratsiooni, aga miks peaks Eesti võtma enda mureks Hispaania rannikul maabuvad Aafrika immigrantide hordid ja nende edaspidise käekäigu? Kas selleks, et tagada olulistes küsimustes proeuroopalik mõtlemine? Samas juhtub pidevalt, et väikeste liikmesriikide huvidega ei arvestata ja jõuame järelduseni, et ühtse immigratsioonipoliitika tähtsus tuleneb suurriike kurnavast sisserändest ja seega konkreetselt neid huvitavast lahendusest. Oleks kõne all mõni Eestit paeluvam teema, oleks jutt hoopis teine.
Sellegipoolest usun, et sisseränne pakub Euroopale pigem «võimalusi», majanduse turgutamisest demograafiaküsimuste lahendamiseni. Kui ütlen, et Hispaania tegelegu oma probleemidega ise, ei väljenda ma ükskõikset suhtumist rahvarändesse. Minu jaoks demonstreerivad Eestisse jõudvad Lääne-Euroopa immigratsioonimõtted ja -mured silmakirjalikkust, millega probleemi käsitletakse. Miks on immigrandid nii valus teema, kui nad ei ohusta ei meie rahakotti ega töökohta? Tegu on paradoksiga: erandlike näidete pindmise analüüsi ja statistiliste arvude asemel tuleks keskenduda põhjustele, miks on tekkinud immigrantide suhtes eelarvamus ning miks pole Euroopa kõrgpoliitikas «võõravihast kantud diskursus enam sugugi haruldane nähtus», nagu sõnastab Penu.
Vastuseks on väsimus, sest lõimetöö peab pidevalt täiustuma ja ka paindlikumaks muutuma. Üritame multikultuurilises Euroopas järjest tublimad olla ja nüüdisaegsete murede (sisserändajate parema kohtlemise, ühiselule asetamise jmt) lahendamisel ajaga kaasas käia.
Kuid mida aeg edasi, seda keerukamaks muutuvad ülesanded ning nõudlikumaks muutuvad meie «võõrad». Kohalikku keelt ei õpita, põhjendades seda ekslikult põhiõigusega saada haridust ja teavet emakeeles. Euroopalikest traditsioonidest kantud ühiselunormidele ei alluta, tuues õigustuseks kultuurilise mitmekesisuse, mis hõlmab näiteks näo looritamist, mitmenaisepidamist, lähikondlaste väärkohtlemist, kultuurierinevusi ja muud sellist.
Eurooplaste vastumeelsus värskete saabujate suhtes on tingitud sellest, et enne uute murede allaneelamist pole jõutud eelmisi ära seedida.
Uude kultuurikonteksti saabunud inimene kannab justkui nähtamatut maski, millega ta end põliselanikest eristab. Tihti isoleeritakse end siis, kui ollakse uues keskkonnas pikka aega viibitud, kuid endiselt on kohanemisraskused. Mõelgem Prantsusmaa eeslinnadele, Saksamaa türklastele, Inglismaale, mis on muutumas islamisse pöördunud briti terroristinoorte kasvulavaks, mittekristlaste meeleavaldustele Kopenhaagenis ja Amsterdamis, suurlinnade getostumise tendentsile jne. Aga ma keeldun nõustumast ajakirjanduses lakkamatult viljeldavate seisukohtadega, et selle põhjuseks on kohalike tegematajätmine!
Cecil Selig loob kujundi: «Võib-olla tundub rohi teisel pool aeda rohelisem nimelt seetõttu, et seal hoolitsevad nad selle eest paremini.» Sisserändajatele tundub Euroopa muru mõistagi rohelisemana ja mitte ainult – nendele on saatus mänginud paraku ebaõiglase kaardi, et sündisid põletava päikesega Aafrika kõrbe. Kuid naabri aeda sisenedes on loogiline, et võtad samuti vaevaks seda hooldada, et järjepidevus ei katkeks.
Multikultuurilises sootsiumis ei pea inimene nõustuma kõigega, kuid siiski tuleb tunnistada ühiskondlikku normi. Samas peaks sisserändaja tundma, et temagi inimlikud arusaamad on ühiskonnas aktsepteeritud. Arusaamatust põhjustavaks näiteks on imesuur reklaam Tallinna kesklinnas.
Pilt kujutab kinniseotud naist, kellele on seakujuline tropp sügavale suhu topitud ja kõrvale lisatud tekst «Sale Slave» (tlk ostuori). Vaevalt et see kehastab kellegi jaoks ideaali ning ega siinsed mehedki näe naisi notsudena, kuid et reklaam midagi ei ohusta ega otseselt vaenu ei õhuta, lubab läänelik väärtus selle seinale riputada, selle üle vaielda, kuid samas ei käsi teisitimõtlejatel suud pidada.
Ivi Anna Masso märkis Postimehe arvamusliidrite kõnes, et meie ärapanemise innustuses kipub ununema, et vabadus arvustada on ka vabadus tunnustada, kui selleks on põhjust. Positiivset vastukaja kuuleb paraku harva. Nii näib ka immigratsioonist ja integratsioonist rääkides, et pool võitu peitub selles, kui katastroofikuulutajate jutu peale noogutada.
Jälgides Lääne-Euroopat oma suutmatuses lahendada mitukümmend aastat järjepanu samu probleeme, tekib soov nad meile külla kutsuda, sest Eestilt on mitmes küsimuses õppida ja avastada. Näiteks siin elavate rahvusgruppide mittehaakuvus on oma olemuselt tegelikult palju sügavam kui mujal, kuid meil on argimuresid vähem nimelt tänu edukale integratsioonipoliitikale.
Võõraste usalduse kasvatamiseks uue keskkonna suhtes ning eelarvamuste vähenemiseks uute saabujate suhtes on leitud lahendus läbimõeldud lõimetööga, inimeste aitamisega arusaadavas keeles. Praegu peaks rääkima sellest, kuidas siin (loe: Euroopas) viibivaid võõraid aidata, koolitada, tutvustada, mitte keskenduma üksnes sellele, millistel alustel ja raskusi ületades on immigrandid siia jõudnud või pidanud paikseks jääma.