Iivi Anna Masso: keel kandikul. Sõna vägi poliitilises kultuuris

Foto: Peeter Langovits

Uued kommunikatsioonivõimalused nõuavad paremat kirjaoskust ja tasemel keskustelukultuuri nii poliitikutelt kui kriitikutelt, nendib politoloog Iivi Anna Masso.

Alguses oli sõna. Nii algab üks meie kultuuriloo tähtsamaid klassikuid. See pole niisama lööklause: sõna, või enne sõnaks vormumist mõte, käib kõikide tegude ees. Mida tahes me teeme ja loome, need asjad ja sündmused on esmalt olemas sõnadeks vormitud mõtetena. Seepärast sõltub ka poliitiline kultuur sellest, kuidas keelt ja sõnu avalikkuses koheldakse.

Mäletan muinasjuttu, kus kuningas pani oma väimehekandidaadi proovile, paludes tal serveerida endale maailma parima ja maailma halvima roa. Mõlemal juhul tõi noormees kuningale kandikul keele. Põhjendus oli, et keele abil saab teha kõige rohkem head, aga ka kõige rohkem halba, selle abil saab luua või hävitada, inimesi ühendada või eraldada. Kuningas oli valikuga rahul: noormees sai pool kuningriiki ja kuningatütre käe.

Ka siin vanas loos peitub aegumatu tarkusetera. Me ei tohiks alahinnata keele ja sõnade väge, ehkki näib, et me just seda meie «kommunikatsiooniajastul» kipume tegema.
Poliitikast rääkides kurdetakse tihti, et seal on liiga palju sõnu ja vähe tegusid. Usun aga, et poliitikas ei saagi sõnu tegudest eraldada. Poliitikas on sõnad teod. Sõltuvalt sellest, kes räägib, kus, millisele publikule, võib sõnade kui tegude tähtsus olla suurem või väiksem.

Kui näiteks Eesti president võtab sõna Venemaa sõnavabaduse poolt või Soome president vaikib samal teemal pragmaatilistel kaalutlustel, on kumbki valik poliitiline tegu. Lääne poliitikute avalik toetus demokraatlikele jõududele Iraanis või Valgevenes on tegu, mis mõjutab riikide arengut ja inimeste saatusi – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Kui poliitikud siin kaitsevad põhiseadust ja demokraatlikke institutsioone või meelitavad valijaid kartulikottidega; kui loobitakse musta muda konkurentide suunas asjaliku arutelu asemel – kõik need sõnad on teod, mis vormivad meie maailma, paremaks või ebameeldivamaks.

Paljud asjad, mis praegu on enesestmõistetavad, olid esmalt uudsed mõtted, mida peeti esialgu utoopilisteks, ebareaalseteks, hullumeelseteks – näiteks tasuta kooliharidus, naiste valimisõigus või Eesti vabadus. Nende mõtete teostumine sai alata ainult sellest, et keegi kuskil ütleb need sõnades välja. Poliitiline maailm ei saa kunagi valmis, uusi häid mõtteid on alati vaja. Selleks et loovad mõtted saaksid idaneda, peavad need langema viljakasse pinnasesse. Kuidas väetada pinnast nii, et sinna istutatut kohe ära ei lämmatata?

Eestis on demokraatlikud institutsioonid välja kujunenud, neid ei ole vaja ümber teha. Praegu ollakse kujundamas poliitika stiili. Just siin on sõnade tähtsust raske üle hinnata.
Nagu muinasjutt ütleb, keele abil võib ka halba teha: valetada, laimata, naeruvääristada või teha propagandat. Propagandistliku keelepruugi eesmärk pole teavet edastada, vaid mõjutada vastuvõtjat mingi välise eesmärgi saavutamiseks.

Sellise suhtluse äärmine vorm on göbelslik totalitaarne propaganda, aga äärmuse ja ausa debati vahele mahub ka halle toone. Ka demokraatlikku poliitikat on raske propagandismist täielikult «puhastada», sest poliitilist debatti on võimatu eraldada avalikust arutelust meedias, ning kumbki seguneb ka professionaalse mõjutamisega tegeleva PR-tööstuse tööga. Olulised on proportsioonid. Teatud tasemel hakkab kommunikatsioon mõistmist selle edendamise asemel takistama.

Veebiajastu avab suhtluseks lugematuid uusi võimalusi, aga internet ei paranda iseenesest kommunikatsiooni kvaliteeti. Lihtsamaks on muutnud ka desinformatsiooni levitamine. Internet ei garanteeri ka automaatselt sõnavabadust, autoritaarsetel režiimidel on üllatavalt kerge internetisidet tsenseerida või selle abil kodanikke valvata. Vabas ühiskonnas, kus selliseid muresid ei ole, eeldavad uued kommunikatsioonivõimalused endisestki paremat kirjaoskust ja tasemel keskustelukultuuri. Ka poliitikutelt, ja kriitikutelt.

Olen pidanud Eesti hoogsalt vaba avaliku keskustelu stiili positiivseks. Meid ei piira liigne poliitiline korrektsus ega pragmaatiline ettevaatlikkus. Kuid näib, et keele vängusega on nagu seiklusfilmidega, mida vaevab vägivalla inflatsioon: nagu filmitööstus paneb ekraanil üha enam verd lendama, et vaatajat kütkestada, toitub nii meedia kui ka poliitiline debatt üha enam ärapanemistest, intriigidest ja skandaalidest. Kõik muu on liiga «igav», et tähelepanu köita. Räiguste argipäevastudes muutume nende suhtes tuimemaks.

«Kas te ei tea, et Eestis on «poliitik» sõimusõna?» See anonüümne tõdemus võtab hästi kokku harjumuspäraseks saanud poliitikapõlguse ja küünilisuse, mille pärast ka ühiskonnateadlased muret tunnevad. Nemad nimetavad seda usalduse puudumiseks.

Usalduskriisi võitmiseks on räägitud muu hulgas valimissüsteemide uuendamisest. Ma ei usu, et probleem on tehniline või laheneb tehniliste vahenditega, ehkki eelmisel suvel nähti, et parteisisese demokraatia vastu töötavad kinnised valimisnimekirjad end ei õigusta. Probleem ei ole selles, et valimised on valel ajal või riigikogus võib istuda liiga kaua. Lahendused peaksid olema sisulisemad, lähtuma hoiakute muutumisest, avatuse lisamisest.
Usaldus tuleb tundest, et teame, mis toimub, ja saame kaasa rääkida. Kaasa rääkimise võimalust ei tohiks segi ajada õigusega sõimata, mis on osalusele illusoorseks aseaineks.

Kahjuks toidavad ka mõned poliitikud omalt poolt usaldamatuse ja kibeduse õhkkonda. Valimiskampaaniates oleme näinud silmitut süüdistamist, labast populismi, rahvustunde üleskütmist ja ärakasutamist. Ehkki globaalset majanduskriisi ei osanud ette näha ka maailma tuntuimad ja tunnustatuimad majandusanalüütikud, süüdistati Eesti poliitkampaaniates selles valitsust, üheselt ja täiesti analüüsivabalt. Kohalikel valimistel lendas pori juba mitmes suunas, mis tõukas arutelu taseme üldise vaba langemise teele.

Eesti poliitilises arutelus on hea maitse piiri varemgi ületatud. Riigikogus on soovitatud õppida soorolle templiahvidelt, aidsihaigeid on süüdistatud siivutuses. Läinud aasta poliitilise debati üheks häbiplekiks jäävad Jüri Pihli poliitilised kuriteosüüdistused ministrite aadressil. Sügisel süüdistas Venemaa peaminister Vladimir Putin Mihhail Hodorkovskit mõrva tellimises, ilma et süüdistusel olnuks juriidilist alust. Ega ometi ka Eesti ole jõudmas tasemele, kus poliitikud esitavad kriminaalseid süüdistusi, juristide hinnangut kuulmata? Vahejuhtum jääb hoiatuseks, mis suunas poliitiline kultuur ei peaks arenema.

Võib-olla meid lohutab, et küsimus rahva usaldamatusest poliitika vastu pole ainult meie aja ja Eesti ühiskonna mure. Juba Aristoteles antiikses Kreekas ja Cicero meie ajaarvamise eelses Roomas mõtisklesid poliitika ja filosoofia suhte üle ning selle üle, kas haritud inimesele on riigiasjade ajamine ikka väärikas tegevus. Cicero pidas poliitilist eneseteostust ülimaks, kuid ta hankis siiski ka põhjaliku filosoofilise hariduse, et seda tööd hästi teha.
Mitte kõik tolle aja haritlased ei nõustunud sellele teele minema. Skepsis poliitika vastu on vähemalt sama vana kui demokraatia alged. Kritiseerida on alati kergem. Poliitikaga kaasneb võim, ja vastutus. Cicero olevat öelnud neile, kes kurtsid Rooma poliitika korruptsiooni üle: «Mis oleks parem põhjus julgetel ja üllastel meestel poliitikasse minna, kui otsus mitte alla anda kurjusele, mitte lasta sellistel inimestel meie riiki hävitada?»

Üsnagi sarnane oli president Ilvese aastalõpu üleskutse neile kodanikele, kelle silmis poliitikud on kõik lollid ja kaabakad: tulge, tehke ise, tehke paremini.

Poliitika uuenemisvõime eeldab erakondadelt avatust uute inimeste ja ideede suhtes, aga ka kriitikutelt teatud piire küünilisusele. Kui peame kriitikat poliitilise kultuuri väetiseks, siis on üleväetamisega nagu ravimiga: sobiv annus parandab, liigne annus võib tappa. Väetise metafoorist ei tuleks teha järeldust, et «väetamiseks» on tingimata vaja midagi haisvat.

Meie ärapanemise innustuses kipub ununema, et vabadus arvustada on ka vabadus tunnustada, kui selleks on põhjust. Meil antakse positiivset vastukaja väga kitsilt.
Briti analüütik Nick Cohen eraldab meie aastatuhande poliitikud eelmise lõpu omadest sellega, et nad enam ei tunne vajadustki teeselda, et on raamatuid lugenud. Olgem uhked, et siin on veel haritlasi, kes poliitikat ära ei põlga. Me vajame seda cicerolikku vaimu.

Vabaduseta ühiskonnas nõuab suurimat julgust oma võimude arvustamine. Vabas ühiskonnas on oma juhtide arvustamine lihtne. Viimasel ajal näib, et eurooplastel puudub julgus hoopis oma ühiskonna alusväärtuste kaitsmiseks. Oma silmas kriibib pind nii valusalt, et teise silmas olevat palki peetakse halvaks tooniks mainida. Ei julgeta vastu seista inimõiguste rikkumisele mujal ega toetada läänemeelseid liberaale Venemaal, Hiinas, Iraanis või teistes autoritaarsetes ühiskondades, nagu seda tehti külma sõja ajal. Ei julgeta kaitsta sõnavabadust fundamentalistide rünnakute eest isegi omas kodus.

Siin, kus vabaduse puudumine on värskemalt meeles, on loodetavasti julgus vabaduse väärtusi kaitsta paremini säilinud. Peame aga olema tähelepanelikud, et seda julgust läänt järgides mitte kaotada, või et see ei asenduks pseudojulgusega omi lihtlabaselt materdada.

Ärapanemise maaniat nii meedias kui poliitikas võimendab anonüümne kommentaarium, millest on tulnud vaba meedia suurim keskustelutapja: see taandab sõnavabaduse õiguseks karjuda nimetult, et keegi on idioot või debiilik. Labane sõim hävitab aruka keskustelu, kuid veel ohtlikum on laimamine, milleks anonüümsus loob ideaalsed võimalused: tundmatuse varjus võib levitada väljamõeldud «fakte», mis jäävad tõese infoga võistlema. Anonüümsus peidab enda taha kõneleja vaatenurga, ka erakonnapoliitilised huvid. Tõeliselt avatud ühiskondlikus arutelus on rääkija perspektiiv lahutamatu räägitu sisust.

Nõukogude ajal elasime süstemaatilise vale õhkkonnas. Vastukaaluks õppisime lugema ridade vahelt ja suhtuma propagandasse skeptiliselt. Tänapäeval, kui isegi autoritaarsed režiimid ei suuda infotulva täielikult kontrollida, käiakse infosõda «alternatiivse info» abil. Laimav inforünnak võib olla isiklik või kollektiivne. Me teame, milliseid pingutusi on viimastel aastatel tehtud Eesti ja eestlaste tembeldamiseks «fašistideks». Eestlased ei võta rahvusvahelist infosõda tõsiselt, siit on raske näha, kui lai mõju propagandal võib olla. Vastusena ühele oma artiklile sain paar aastat tagasi võõralt eestiameeriklaselt kirja, kus ta kirjeldas ühes California ülikoolilinnas juhuslikult kohvikus pealtkuuldud arutelu: seal istuvad haritlasest ameeriklased olid «kuskilt kuulnud», et eestlased on suured natsisõbrad.
 Kuidas on see seotud siinse poliitilise kultuuriga?

Mitmel moel. Ärapanemise spiraalis kinnitame oma liialdustega ise välist propagandat: Eesti valitsust on sõimatud liiga kergekäeliselt «fašistlikuks» ka siin. Üks Eesti suuremaid erakondi reklaamis oma ajalehes soomlasest propagandisti, kes eitab rahvusvahelisel areenil Eesti riigi olemasolu õigust. Sama erakond on rahaliselt toetanud eesti blogiste, kes lisaks argisele laimu ja sõimu levitamisele teevad sama propagandistiga avalikult koostööd.

Palju madalamale on parteipoliitikas raske laskuda. Siin pole küsimus poliitilistes erimeelsustes, vaid otseselt Eesti-vaenuliku propaganda toetamises, olgu motiiviks ärapanemine valitsusele või püüd leida poolehoidu rahvusvähemuse radikaalsema osa silmis. Ma ei pea üldiselt õigeks heita demokraatias valijaile ette «valesid» valikuid, kuid nii madalate võtete laialdane mittemärkamine kodanike seas teeb muret, et poliitilise kirjaoskusega ei ole siin kõik korras. Poliitiline kultuur seab nõudmisi ka valijale.

Üheski neist poliitilistest ruumidest, kust Eesti demokraatia on eeskujusid ammendanud – Põhjala, Põhja-Ameerika või Kesk-Euroopa –, ei vaielda omaenda olemasolu õigustuse üle. Kuni me ei saa olla kindlad kõigi suurte poliitiliste toimijate elementaarses lojaalsuses oma riigile, pole olulisim poliitiline jagaja siin traditsiooniline vasak-parem jaotus, vaid vahe demokraatia ja populismi vahel, õigusriigi ja omariikluse kaitse või selles kahtlemise vahel.

Hädas oleme siis, kui ka demokraatlikud jõud hakkavad kasutama populistlikke võtteid. Või kui enamik valijaist, või enamik poliitika kriitikuist, kaotab usu demokraatiasse. Meenutades Priit Pärna aegumatut karikatuuri väetamise teemal (kus kogu Eesti lendab sõnnikuna üle vankriääre), võib tõdeda, et meie aja «sitta kah»-hoiak, mille eest ka president läinud reedel hoiatas, tuleb sedapuhku ühiskonna seest. Poliitika taseme parandamisest võib rääkida ainult, kui õigusriigi alused on paigas ja neid väärtustatakse.

Kuidas arendada keskustelukultuuri olukorras, kus infot on pigem liiga palju kui liiga vähe ja selles orienteerumist ei ähvarda tsensuur, vaid asjaliku arutelu uppumine pooltõdede ja labasuste mürasse? Kui mujal Euroopas piirab vaba sõna praegu liialdatud respekt ja hirm solvata näiteks islamifundamentaliste, autoritaarseid valitsusi või kalliste laimusüüdistuste hirmus ka oligarhe, siis Eestile omasem väljendite vänguse inflatsioon lämmatab sõnavabadust teisest otsast: ka ilkumise ja materdamisega võib suid sulgeda.

Siin toimivad meedia ja poliitika omamoodi sümbioosis. Skandaalide jahil kipub meedia muutuma «vahikoerast» poliitiliste vaidluste osapooleks, piirid uudiste, meelelahutuse, arvamuse ja otsese poliitilise propaganda vahel on hägustunud. Võistlus tähelepanu pärast lisab poriloopimist meedias, aga ka poliitikas, kus avalik tähelepanu on ellujäämise eeldus. Sellises olukorras muutub normaalsus erakordseks. Võib-olla peaks skandaalidest ja liialdatud lubadustest väsinud rahvale pakkuma vahelduseks reaalsustaju ja ausust?

Usalduskriis lähtub ka petetud ootustest. Ehk lootsid eestlased, et okupatsiooni lõppedes lõppevad kõik probleemid. Tegelikult ei kao probleemid kunagi: nende olemasolu aga ei tähenda, et süsteem oleks üdini läbikukkunud. Meenutagem Winston Churchilli kuulsat ütlust: demokraatia on halvim ühiskonnakord, välja arvatud kõik need muud. Võib-olla vähem tuntud, kuid meile sama oluline, on üks teine Churchilli ütlemine: «On vaja julgust, et tõusta püsti ja rääkida, kuid julgust on vaja ka selleks, et istuda maha ja kuulata.»

Ka kuulamine on poliitikas tegu. Ükski väljast juurutatud mudel ei edenda meie poliitilist kultuuri, kui kaotame võime enda ja teiste sõnu kuulata, nende täit tähendust mõista.
Eesti keel on väike, nagu ka eesti ühiskond. Parim viis siin poliitilist kultuuri väetada on arendada kirjaoskust, mis ei tähenda lihtsalt oskust tähti sõnadeks kokku lugeda, vaid ka oskust lugeda, kuulata ja kõnelda mõttega: millist maailma meie sõnad me ümber loovad? Sest, parafraseerides Karl Ristikivi: iga sõna, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles.

Kommentaarid

Jüri Kuuskemaa
kunstiteadlane:

Kuna minu ajastu on rohkem gootikast barokini, siis mis puutub poliitikasse, on minu meelest kõige parem juhtimisvorm valgustatud monarhia. Sest kui on valgustatud monarh, kelle kasutada on kõik inim- ja materiaalsed ressursid, siis võib ta teha midagi väga head – nagu teevad vanemad head oma lastele, kes ei pruugi küll sellest aru saada. See on kõige intelligentsem valitsemisvorm.

Kuid sel on ka oma varjukülg – sageli juhtub, et valgustatud monarhide lastest ja lastelastest saavad autoritaarsed türannid. Nii et sellised ajastud jäävad ajalukku siiski eranditena ja seetõttu tuleb vist nõustuda vanapapi Churchilliga, kes ütles, et demokraatia on halb riigijuhtimise vorm, aga paremat meil ei ole.

Kuna meil on demokraatia veel lapsekingades, toob üleminek kaasa käärimisprotsessi ja selle käigus tõuseb pinnale vaht, mis haiseb koledasti. Ja meie ühiskonnas on praegu seda käärimisprotsessi haisu ja roppust nii palju, et see paneb nina kirtsutama ja tekitab soovi sellest käärivast poliitilisest tõrrest eemale pöörata. Aga muidugi kui vaadata asja pikemas perspektiivis, siis sellest käärivast ja haisvast vedelikust, mis meie poliitikaelu praegu on, käärib kahtlemata lõpuks välja kui mitte vein, siis vähemalt veiniäädikas, mida edaspidi pruukida kõlbab.

Erkki Bahovski
Eurooopa Komisjoni meedianõunik, Postimehe aasta arvamusliider 2009:

Mulle tundub, et sõna «väetis» polnud päris juhuslikult valitud. Kui ma õigesti mäletan, siis sõna kultura tähendas algselt ladina keeles viljelemist või viljelema. Sõna «kultuur» sotsiaalne mõõde on tulnud sinna juurde. Alguses oli tegemist põllumajandusliku mõistega. Seega tundub küsimus väetamisest igati asjakohane, kui lätete juurde tagasi minna.

Need sõnavõtud, mis me täna siin kuulsime, väljendasid seisukohta, et asju tuleb nimetada õigete nimedega, mitte peituda tehnoloogiate või silmakirjalike loosungite taha. Kui «kultura» tähendab viljelemist, siis saab kasutada ka väetist.

Nii oskus kuulata kui head nalja teha eeldab sellist tavaelus tuntud asja nagu terve mõistus. Igat nalja, mis kellegi kohta käib, ei tasu mõista pahatahtlikuna või sellena, et selle taga on mingi poliitiline vingerpuss. Nalja tehakse mõnikord ka nalja pärast, see on vabastav. Eestis on samuti vähe naljasaateid, mis räägiksid poliitikast. «Pehmed ja karvased» kolisid ju Kanal 2, sest ETVs ei olnud piisavalt raha, et seda üleval pidada. Ka see näitab midagi.

Ma ei arva, et surmtõsine ja kitsapiiriline poliitikategemine aitaks kuidagi kaasa. Mõtlemine peaks olema natuke out of the box.

Kui rääkida kuulamisest, tuleb sinna juure lisada see, et meil on n-ö sõnavabaduse inflatsioon. Tahetakse kohe vastu nähvata ja nähakse mõnikord asju liiga kitsapiiriliselt – skaalal Reformierakond versus Keskerakond. Kõikidele asjadele kleebitakse külge poliitiline märk, aga mõnikord on jutt laiem – ideedest, mitte sellest, kes milliseid punkte korjab. Ja siin on kuulamisoskus eluliselt vajalik.

Berk Vaher
kirjanik:

Tänastest ettekannetest tuli välja, et poliitiline kultuur vajab eelkõige rohkem erinevaid seisukohti. Kui ma ise poliitikasse tulin, oli mul tahtmine midagi tõesti ära teha, kuid see tahtmine kadus. Oluline on aru saada, et poliitika ei ole ju ainult parteide poliitika, vaid üha enam ka huvigruppide poliitika. Küsimus on, kuidas tuua üldisesse diskussiooni ka neid, kes küll jagaksid midagi poliitikast, kuid ei oleks veel läbinisti pragmaatilised, kes pigem jälgiksid ja arvustaksid, ja teeksid seda nii, et sellest ka kasu oleks. Kuid praegu valitseb kultuuriinimeste hulgas nõutuse tunne, et milline kanal või viis selle tegemiseks kõige adekvaatsem oleks, et poliitikat saaks mõjutada nii, et see ei jääks pelgalt ühekordseks väljaütlemiseks ja et see mõjutaks nende käitumisviise, kes riigi eesotsas on ja arvatavasti sinna ka pikaks ajaks jäävad. Oleks naiivne loota, et mõni kolumn või arvamus käitumist muudaks, aga mulle meeldib, et see ootus on õhus. 

Mati Heidmets
sotsiaalteaduste professor:

Punkt üks – mina olen selle asjaga, mida võiks nimetada Eesti üldiseks poliitiliseks kultuuriks, üldjoontes rahul. Mul ei ole väga traumaatilisi etteheiteid, mida aeg-ajalt kõlab, eriti olen ma rahul, kui ma naasen mõnest meie naaberriigist.

Üks väike iluviga meil siiski on. Ma arvan, et Eesti on juba küps selleks, et vähendada erakondade mängu valijate häältega. Kui mina annan valimistel oma hääle kellelegi, on seal vahel erakond, kes selle hääle ümber arvestab ja kellelegi teisele annab. Eestis võiks näiteks juba presidenti valida ise. Ma arvan, et ma olen piisavalt küps, et võiksin öelda, kes minu meelest europarlamenti sobib. Ma arvan, et olen juba piisavalt küps, et ma tean, keda ma tahaksin riigikogusse. See süsteem, kus minu tahe partei otsusega ära muudetakse, see mulle ei meeldi.

Mihkel Raud
muusik:

Mis puutub väetisse, siis kui oleks mul või kellelgi ühene vastus, küll oleks tore. Ma kahtlustan, et see on aeg. Väga paljud meie probleemid on selles kinni, et generatsioonid peavad lihtsalt vahetuma. See kõlab väga küüniliselt, ma saan aru. Kuni üks või isegi kaks generatsiooni ei ole valmis lahti laskma elust, millest nad praegu kümne küünega kinni hoiavad, ei juhtu midagi Eestis. Ma usun, aeg on see väetis, ükskõik kui banaalselt see kõlab. Nõustun Iivi Masso ja president Toomas Hendrik Ilvesega – mõõdutundetu võimu kritiseerimine ja kritiseerimine ainult kritiseerimise pärast ei ole väga jätkusuutlik. Seda muret ma ka ei jaga, et establishment’i materdamisega on Eestis kaugele mindud. Võrreldes Inglismaaga on arenguruumi palju.