Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mart Laar: vabadus – parim lahendus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Laar | FOTO: Peeter Langovits

Nädala eest küsis Abdul Turay, et kuidas viia Eesti välja kriisist, kui meie edule aluse pannud Milton Friedmani ja Austria majanduskooli põhimõtted on kahtluse alla seatud ja omavahel vastuollugi sattunud, parempoolne poliitika on aga asendumas vasakpoolsega


Sellest räägitakse tõepoolest palju. Tegelikkus on siiski vastupidine. Friedmani võib sõimata, kuid vabakaubandus ning madalad maksud on osutunud jätkuvalt viisiks, kuidas kriisist välja tulla. 1930. aastatel läks maailm vastupidist teed ja maksis selle eest kallilt. Praegu on suurriigid üldiselt protektsionismi vältinud ja makse pigem langetanud kui tõstnud. Kuigi valitsuste sekkumine majandusse on suurenenud, pole vaba turumajandust kahtluse alla seatud.



Eestis ei lähtunud ma majandusreforme ellu viies mingitest tähtsatest teooriatest, küll aga tervest mõistusest. Nii toona kui nüüd on selge, et riigi kulud ja tulud tuleb hoida tasakaalus, ning inimesed oskavad oma elu ise paremini korraldada kui valitsus.



Valitsuse ülesanne on luua ettevõtlusele head tingimused. Ilma tugeva ja aktiivse nähtava käeta ei suuda nähtamatu käsi tõhusalt toimida – selle põhimõtte unustamine jättis Eesti kunagi välja eurotsoonist, mis on meie suurimaid majanduspoliitilisi möödalaskmisi taasiseseisvumise järel.



On viimane aeg tunnistada, et niisama pöidlaid veeretades sellest välja ei tulda. Seetõttu pole ka mul võimalust Turay küsimustele mitte vastata. Niisiis, taastada tuleb usaldus Eesti vastu. Majanduslik edu nii Eestis kui mujal tugineb investeeringutele, kuid nende taastumine pole võimalik ilma usalduse taastumiseta Eesti ja tema majanduse vastu.



Selleks tuleb hoida riigi rahandus tasakaalus. Kui me seda ei suuda, on aasta lõpuks raha otsas ning Eesti asub Läti teele. Eelarve kokkutõmbamiseks vajalikud otsused on möödapääsmatud. Nii tuleb täiendavalt kärpida valitsemiskulusid, ka vahepealse optimismi ajel tõstetud sotsiaalkulusid tuleb vähemalt kümme protsenti kokku tõmmata.



Eelarve kärpimine ei ole omaette eesmärk. Kui me ei suuda majanduse elavdamiseks samme astuda ega ära hoida tööpuuduse plahvatuslikku kasvu, siis võime koostada ühe negatiivse lisaeelarve teise järel, kuid Eestit kriisist välja viia ei suuda.



Maksukoormus on praeguseks tõusnud Eestis kõigi aegade kõrgeimale tasemele, maksude edasine tõstmine on mõeldamatu. Eelarvet ei saa kärpida ettevõtluse arvelt – selleks põllumeeste toetused või investeeringud, mis aitavad ettevõtjatel ellu jääda. Samuti aitaks kaasa euroraha kiire kasutuselevõtt. Ettevõtluse toetamise pakett on valitsuse läbinud, viimase otsa menetlemine peab olema riigikogu prioriteet.



Käivitada tuleb konkreetsed programmid võitluseks tööpuudusega. Erilist tähelepanu vajab noorte kasvav tööpuudus, siin oleks lahenduseks täiendav toetuskava kõrghariduse või kutse-kõrghariduse omandamiseks.



Töökohtade hoidmine ja uute loomine on aga võimatu, kui raha ja investeeringud liikuma ei hakka. Praegusel hetkel vajab see valitsuse tõsist tööd. Paljuski tänu naabritele Eesti kohal hõljuv devalveerimistont on tekitanud, kellele ebakindluse, kellele lootuse, ja investeeringud lükatakse edasi.



Rahvusvaheliste investorite huvi taastamiseks tuleb neid Eesti majandusse kaasata erastamise kaudu. See puudutab nii riigile mittevajaliku vara kui riigiettevõtete müüki, seda ka operaatortegevuse pikaajalise rentimise vormis. Konkreetselt peaks see tähendama Eesti Energia vähemusaktsiate avalikku müüki, Tallinna Lennujaama operaatortegevuse pikaajalist müüki, Eesti Posti enamusaktsiate müüki strateegilisele investorile, Eesti Loto operaatortegevuse müüki. Seda ei tuleks teha mitte riigikassa täitmiseks, vaid investorite huvi taastamiseks.



Ja lõpuks – sellest kõigest tuleb maailmale rääkida. Kui omal ajal oli Eestil oma mister NATO ja mister EL, siis nüüd tuleb tööle panna mister Investeering.



Investorid ootavad Eesti valitsuselt konkreetset kriisist väljumise kava. Eesti on suutnud oma eelarvet kärpida, kuid sellest üksi ei piisa. Kas need sammud vastavad Friedmani või Austria koolkonna teooriatele, mind ausalt öeldes ei huvita.



Praegu on oluline mitte teoretiseerida, vaid Eesti kriisist välja tuua.

Tagasi üles