No nii. Esimesed sügisekuulutajad on juba kohal. Valimiste näoraamatu suured pildiplagud «ehivad» mitmeid Tallinna tänavaristmikke. Ikka avaliku ruumi selles kohas, kuhu tähelepanu kõige rohkem oodatavalt koondub. Fotošopitud portreed meenutavad Brežnevi-aegset galeriid mai- või oktoobripühade paraadidelt.
Lisandunud on lubadused või hüüdlaused. Üks neist, mis silma hakkas, kõlab kui karjatus (vabandust – kraaksatus!): seadus ja kord! Seesugust «korra» nõuet oleme aastate eest juba kogenud. Vali kord! Aga vähemasti poliitilise kultuuri kohta ei saa ma küll öelda, et see on nüüd korras. Ja seadused on «jokitamiseks» ehkki üks teine erakond tõotas valijatele «Jokk jätta!».
Seesugused näited valimiseelsest pildialbumist kasvavad septembris ajujahiks sellele enam kui neljakümnele protsendile võimalikust valijaskonnast, kes pole praegu veel otsustanud, millisele erakonnale ta kohalikuks valitsemiseks oma hääle usaldab. Kas nomenklatuuriks tardunud erakondade kontorites küsitakse, miks «soo» nii suureks on paisunud?
Et võib-olla ollakse tüdinud erakondade omavahelisest kokku- või nullsummamängust? Vastastikusest kemplemisest? Ülbusest, egoismist, komparteilikust «aust, mõistusest ja südametunnistusest»? Ehkki vajaka on nii ühest, teisest kui ka kolmandast.
Ei maksa üldistada musti lambaid kogu karjale, võidakse vastata. Ei maksakski, kui oleks näha valgetelegi ruumi tegevat erakondade alt ülespoole kujunevat sisedemokraatiat, mitte aga seda lõputuna tunduvat ja kontsentritena levivat ringkaitset: juht ja tema lähikond, kontor ja selle nõunikud, juhatus ja volikogu, piirkonnaülemad ja nende lähikond jne. Nii nagu riigi tasandil on kivistunud erakondade nomenklatuur, nii kordub see kildkonnalojaalsusel põhinev nomenklatuursus erakondade sees.
Ent mis kõige tähtsam, ideid ju pole, ütlevad politoloogid. Seda peab kompenseerima poliitiline turundus, milleks valimiskampaaniad on taandunud, kaasa arvatud «näoraamat» avalikus ruumis. Aga ega need retušeeritud (poliitilises mõttes) vanad ja kulunud näodki ei ütle midagi enda kohta. Kui ütleksid, siis oleks see silmakirjalik.
Ja erakonnabroileritel pole sedagi kapitali. Miks üldse jutuks võtta ajujahiks kujuneda ähvardav valimiskampaania, kui on teada, et kohalike omavalitsuste valimistel peaks määrama mitte niivõrd era-, kuivõrd kogukondlikkus? Aga sellepärast, et me ju näeme: erakondade seisukohast on see vaid eelmäng järgmistele riigikogu valimistele. Elu või surma nimel peetavale võitlusele üleriigilise võimu pärast.
Nõnda peab siis olema ka avalikkuse, sh kvaliteetajakirjanduse vastus adekvaatne selle poliitilise silmamoondusega. Mis tähendab, et kõik loosungid olgu tõstetud sulgude taha, nägudelt tuleb puhastada erakondlik meik, rääkida tuleb asjast ja päevakorra järgi, mille meie, valijad, ise esitame.