Snaiper tappis Dagestanis siseministri…
Snaipri ülesandeks ongi ise nähtamatuks jäädes kaugelt vaenlast tabada. Snaiprite deviis olevat: üks lask, üks surm.
Hille Tänavsuu: peremees on snaiper!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks ma kevadisel ilusal ajal nii jubedatest asjadest räägin? Seepärast, et sattusin hiljaaegu koos lastelastega tahtmatult ilmse snaipri sihtmärgiks.
Jalutasime Kiisa lähedal kaunis männimetsas. Liblikad lendasid, lilled õitsesid, linnud sädistasid. Uurisime lastega sitikate elu, korjasime käbisid, hingasime mõnusat metsalõhna.
Tee viis aina sügavamale metsa. Ees paistis uus uhke maja, millest tee näis mööda minevat.
Korraga jäime tardunult seisma. Tee servas oli puu külge kinnitatud silt: «Peremees on snaiper». Ei mingit muud hoiatust, ei mingit märki ega piiret, mis tähistaksid õueala.
Väike pojatütar, kes ka juba lugeda oskab, klammerdus hirmunult mu käe külge: «Kas onu laseb meid nüüd püssist maha?»
Väiksem, kel alles esimene sünnipäev seljataga, ei osanud täpsuskütist onu karta, vaid tatsas julgelt edasi. Haarasin ta käest, vedasin kiiresti kaugemale ja vaatasin tahtmatult ringi – kus puu otsas see kuri onu oma optilise sihikuga relvaga nüüd kükitab. Kas on ta meid juba kirbule võtnud?
Mis see siis oli? Nali või inimese tõelise suhtumise ilming? Võõras könn, ära tule minu silma alla, võid kuuli kerre saada. See kõik siin on minu – minu tee, minu mets, minu lilled ja linnud, minu taevas ja minu maa!
Loomulikult poleks me võõrale õuele läinud, veel vähem sinna omavoliliselt sisse tunginud. Aga niisugune ähvardus võttis jalutamise isu hoobilt ära. Mets ei tundunud enam nii rahulik ja turvaline. Lausa jube hakkas. «Lähme ruttu koju!» ütles vanem tüdruk.
Karistusseadustiku 120. paragrahv ütleb, et tapmisähvarduse eest võib kohus määrata rahatrahvi või ähvardaja aastaks vangi pista. 263. paragrahv on veel rangem – relvaga ähvardades avalikku korda rikkudes võib ähvardaja koguni kuni viieks aastaks vangi minna. Kas aga päevane mets on avalik koht? Või jalutasime me lihtsalt ühe omaniku maatükilt teisele? Võib-olla sihtis meid juba mitu snaiprit.
Selleks jalutuskäiguks oli meil igatahes voli, sest asjaõigusseaduse 142. paragrahv ütleb, et piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, see tähendab pimedal ajal. Meie jalutasime südapäeval. Kas peaksin politseile avalduse tegema ja nõudma ähvardajalt moraalse kahju hüvitamist?
Loodan siiski, et tegemist oli naljaga. Aga see on üsna tobedalt mage ja pahatahtlik nali. Kiisa teises servas on ühel väraval hoopis teistsugune silt, mis kõigil näo muigele võtab: «Lõbus koer, kuri eit!»