Mihkel Mutt: poliitikat ei tohi jätta poliitikutele

Mihkel Mutt. Foto: arvamus.postimees.ee

Maailma protestantides kõneleb janu ideaali järele – nii nagu usutakse igavest armastust –, et lõpuks jõuda ikkagi esindusdemokraatiani, mis kõigi oma vigade juures on siiski igati läbiproovitud variant, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Rahulolematus maailmas kasvab. Araabia kevad, Aafrika maad, Türgi, Brasiilia, meie harta – konkreetsed põhjused on piirkonniti erinevad, ometi võib neid koos käsitleda. Üldtaustaks on muidugi see, et maailmas läheb kitsamaks, elanikkond suureneb, aga toitu jt ressursse jääb vähemaks. Kõrvu sellega on inimeste võimalused oma meelsust väljendada ja seda praktilisteks aktsioonideks kujundada tänu tehnikale kolossaalselt kasvanud. Tagasimõjuna on inimeste ettekujutused ja teadlikkus võimu ja endi vahekorrast teravustunud. Tänu sellele on muutunud ka inimeste rahulolematuse (vahetu) objekt.

Eriti selgeks sai see äsja Türgis ja Brasiilias. Ei nõutud leivapalukest, pahameel oli suunatud valitsuste eetilis-moraalsetele omadustele. Tunnuslik, et protestimas polnud üldjuhul kõige vaesemad kihid, kel tegu endal hinge sees hoidmisega. Väljakutel olid ja on need, kel rohkem haridust, teadlikkust ja kõht «projektipõhiselt» täis. Nende hulgas domineerivad noored, kelle seas kõrge tööpuudus, kuigi mobiiliarveid jõuavad nad maksta.

See seltskond ei moodusta ühelgi maal rahva enamust (tavaliselt on see 10 protsendi piires), laiad massid on reeglina üsna tagurlikud, eriti kui elavad maal (erandiks on Brasiilia oma ülikõrge linnastumisega). Aga seegi hulk on kaugelt arvukam kui kunagi ammu marksistide poolt määratletud intelligents, kes töötavat välja kõik revolutsioonilised ideoloogiad. Ja ega nad töötagi. Protestijad võitlevad poliitikute korruptsiooni ja poliitikategemise räpasuse vastu. (Siit näeme, et Eesti ei seisa maailmast tõepoolest eraldi.)

Niihästi Türgis kui Brasiilias tulid protestid kohalikele valitsejatele nagu välk selgest taevast. Majanduslikult ja ka inimarengult peaksid mõlemad riigid olema tõusuteel. Et protestida võiks poliitikategemise stiili vastu, oli suur üllatus. Muidugi on kõige taga laiemalt võttes ikkagi majandus ning olmemugavused-vabadused.

Kahel maal on ses suhtes erinevusi. Türgi majandusliku heaolu kasvu tunnustavad ka rahutuste korraldajad. Seevastu Brasiilias ollakse pahased, miks riigieelarvest finantseeritakse megaprojekte, aga avalik teenus lonkab. Türgis põhjustas pahameelt riigipea autoritaarne stiil ja hirm hiiliva islami ees, millega paljude inimeste juba harjumuslikuks saanud vabadusi piirama hakataks. Brasiilias vihastas inimesi poliitilise eliidi luksuslik elu jne.

Siiski saab ühisnimetajana välja tuua rahulolematuse valitsejate moraalse palgega. Justkui oleksid lihtinimesed muutunud «pirtsakaks». Nad on kusagilt kuulnud, et valitsejad peavad olema eetiliselt puhtad, ja nõuavad sääraseid ka endile – nagu roosi rinda.

Rahulolematust oma poliitilise eliidiga kohtab enim küll endistes või praegustes arengumaades, aga ka põlistes Euroopa riikides, mida kriis enim rappinud. Läänemaailma tuumikmaades on rahutust seni suhteliselt vähe olnud. Siiski pole välistatud, et ka nt USAs seda tulema hakkab. Peapõhjuseks ikka noorte tööpuudus.

Kriis ei ole ju kuhugi kadunud ja pingestab vahekordi. Generatsioonide suhetes on maailmas üldse midagi muutumas. Siiani on iga põlvkond elanud eelmisest kasvõi natukegi paremini, välja arvatud sõdadest, taudidest, loodusõnnetustest jne tingitud tagasilöögid. Praegu on maailmas asjad kaheti. Läänes on esimest korda viimase paarisaja aasta jooksul kujunemas olukord, et lapsed elavad kehvemini kui vanemad, sest heaoluriik hakkab kokku tõmbuma. Seevastu arengumaades elavad tänased noored paremini kui nende vanemad, ja ilmselt jätkub tõus ka järgmises põlvkonnas (Hiinas ostetakse ju iga sekund mõni auto). Aga on lühikese aja küsimus, mil sealgi piir ette tuleb.

Niisiis on protestandid valitsuste korrumpeerituse, ahnuse ja sigatsemise vastu. Nende mantras kõneleb igatsus ideaali järele – samasugune, nagu usk igavese armastuse võimalikkusse. Ent asjal on ka mõistuslik aspekt. Nimelt on esindusdemokraatiat maailmas proovitud juba pikka aega ja väga mitmesugustes tingimustes.

See on olnud piisav veendumaks, kui harva sünnitab see valitsusi, mis oleksid ühtaegu teovõimelised ja eetilised. Kogemusi, kuidas pukki saanud valitsus «unustab» suhteliselt kiiresti rahva, kes neid sinna valis, on liiga palju, et pidada seda juhuseks. Pidevalt on näha, kuidas ühe komplekti asendamisel teisega kordub seesama.

Proovida on tore, paljud saavad käe valgeks, aga kasu võiks rohkem olla. Sellepärast, kuigi arukad inimesed ei mõtle, et süsteemi saaks tervikuna asendada, vaevavad nad pead, kuidas seda täiustada. Koos masside väljakuemotsioonidega ongi see sünnitanud loosungi «Poliitikat ei tohi jätta üksnes poliitikutele!». Jah, aga kelle hooleks veel – selles on küsimus. (Sõjaväele, nagu Egiptuses? Türgis likvideeriti see võimalus tosina aasta eest.)

On suhteliselt lihtne osutada korruptsioonile ja väljendada õiglast pahameelt. Seda võivad teha niihästi tudengid, loomeinimesed kui kõik ülejäänud. Ülekohut tajub ju igaüks. Võiks unistada, et ideaalne rühm ühiskonnaasjades väga haritud ja elutarku, eetilisi ja aatelisi ning isiklike ambitsioonideta (niihästi majanduslikult kui maine alal) võiksid kujundada mingisuguse suunava-järelevaatava võimufookuse.

Ent kohe kangastub dilemma: kas see rühm on iluripats, ilma tegeliku võimuta, või kui tal on võimu, siis kas ei alga sellega sama tants mis pärispoliitikutega? Nii et kohe on vaja uut rühma, kes esimest rühma kontrolliks jne. Igasugune seltskond, kes on saanud võimule, muutub sõnaahtraks, kui jutt läheb tema enda tegevuse kontrollimisele ja tema võimu piiramisele. Nähtavasti avaldub selles igavene inimloomus.

P.S. Protestijate teed on kummalised. Egiptuse meeleavaldajad andsid äsja sisuliselt oma õnnistuse sõjaväele, kes kukutas demokraatlikult valitud presidendi. Poliitikat ei jäetudki poliitikutele! Sel puhul juubeldati ja lehvitati lippe. Tõsi, president valiti aasta eest kui kahest halvast alternatiivist vähem halb. Ja ta taganes kiiresti oma lubadustest, võttis endale uusi volitusi ja muutus ühemõtteliselt Moslemi Vennaskonna presidendiks. Tõsi, et Egiptuse majandus on kokkukukkumise äärel, kuurordid tühjad, kapital voolab välja, toiduainete hinnad on viimase aastaga kolmekordistunud jne, nii et riik ei saa oodata kolme aastat, kuni tuleksid uued valimised. Aga ikkagi tundub noorte ja edumeelsete revolutsiooniline liit vana kaardiväega kuidagi kummaline. Muu hulgas juhib see mõttele, et paljude inimeste jaoks ei ole õige demokraatia iseenesest, vaid ainult sellisel kujul ja juhul, kui see annab soovitud tulemuse. Kui ei anna, tuleb teda kõrvalt «suunata». Kas või vanakuradi vanaema abiga.