Välismaalaste raha saab kasvava majandusega Eestis head tootlust, meie oma kasvanud säästud teenivad aga välismaal kindlat, ent suhteliselt madalat tulu. Samas on Eesti ettevõtjatel väga raske kaasata kapitali oma ideede teostamiseks. Mida teha, et olukorda parandada, arutleb ettevõtja Priit Põldoja.
Hollywoodi 1991. aasta hittfilmis «Teiste inimeste raha» («Other People’s Money») ütleb finantsmogulit kehastav Danny DeVito legendaarse lause: «Ma armastan raha … aga rahast veel rohkem armastan ma teiste inimeste raha». See lause võib esmapilgul tunduda küündimatu, aga kui järele mõelda, on selles palju tõtt. Asi pole raha armastamises, vaid usaldamises – selles, et teised inimesed on valmis tegema panuse sinu oskustele, töökusele ja kokkuvõttes edule. Sama põhimõte kehtib ka ettevõtete ja riikide vahel. Raha liikumine säästjatelt investeerijatele ja vähem produktiivsetest rohkem produktiivsetesse kohtadesse on tänapäevase kapitalistliku majandussüsteemi alus.
Selles valguses võiks küsida, kuidas meil läheb? Teame ju hästi, et Eesti majandus on pärast kriisist taastumist heas seisus. Valitsus on teinud laitmatut tööd riigirahanduse juhtimisel ja Londonis või Stockholmis investoritega kohtumisel käies võib Eestist rääkides uhke olla. Selles olukorras võiks eeldada, et kapital voolab vähem atraktiivsetest Euroopa osadest riikidesse, kus asjad on korras, sealhulgas Eestisse. Aga võta näpust! Raha voolab juba viiendat aastat järjest siit hoopis välja. Viimase 17 aasta jooksul jõudis Eesti majandus 2012. aasta teises pooles esmakordselt selleni, et meie, eestlased, oleme teistele riikidele rohkem laenu andnud, kui me ise oleme võtnud. Viimase nelja aasta jooksul oleme teistele riikidele laenu tagasi maksnud või laenu andnud ligi 6,5 miljardi euro eest.
Mida sellest kõigest arvata? Tähelepanelik lugeja võiks ju kohe väita, et meie majanduses oligi liiga palju välisraha ja nüüd oleme jõudnud tagasi tasakaalu seisundisse. Kindlasti on selles osa tõtt. Samas on meie majandus kasvanud juba kaks aastat ja ikkagi pole siia kapitali voolanud. Viimase nelja-viie aasta jooksul on Eestist välja voolanud ka portfelliinvesteeringud. Peamisteks investeeringute Eestist väljaviijateks on olnud pensionifondid. 1,5 miljardi euroni kasvanud pensionivarad on vaid 8% ulatuses investeeritud Eestisse.
Ainuke kapital, mis on viimase paari aasta jooksul liikunud vastupidiselt, on otseinvesteeringud – need on viimase kahe aasta jooksul kahe miljardi euro võrra kasvanud. See tähendab, et välismaised firmad on Eesti firmasid ostnud ja siinolevat kapitali reinvesteerinud. Üldse on Eesti majanduse rahvusvaheline netopositsioon negatiivne vaid tänu otseinvesteeringutele.
Jällegi võiks tähelepanelik lugeja teha kohe märkuse, et ka see areng on loogiline, sest Eestis pole ju kuhugi investeerida. Börsi aktiivsus ja kapitalisatsioon on kõigi aegade madalamal tasemel alates börsi loomisest 1996. aastal. Võlakirjaturg on olematu ja pole siin ka palju fonde, kuhu investeerida. Seda tõsiasja kinnitab ka fakt, et Eesti pankade hoiused on viimase viie aastaga kasvanud 3,5 miljardit eurot, 12,6 miljardi euroni eelmise aasta lõpul.
Milles on probleem ja kas sellel on üldse tähtsust? Julgen arvata, et Eesti riigile ja majanduse arengule on sellised trendid halvaendelised. Miks? Esiteks on Eesti elatustase vaid 2/3 Euroopa keskmisest, ja selleks, et Euroopale järele jõuda, peame kasvama kiiremini. Kasvuks on aga eelkõige vaja investeeringuid. Eesti ettevõtjad ega riik pole viimase 20 aasta jooksul jõudnud piisavalt kapitali akumuleerida, et kõiki vajalikke investeeringuid teha. Seega oleks loogiline, et kasvav ja investeeringuid vajav majandus oleks kapitali importija, mitte eksportija. Riigi poole pealt ongi kõige suuremaks investeerimiskapitaliks Euroopa struktuurifondide raha. Kuigi Euroopa raha jõuab kaudselt ka erasektorisse, on kapitali kättesaadavus ja eriti kapitali tüüp probleemiks Eesti ettevõtete arengul.
Teine ja olulisem probleem on finantsinvesteeringute vähesus Eesti majanduses. Numbriliselt vaadatuna on Eesti majandus tervikuna rahaliselt enam-vähem tasakaalus. Ja selle eest saame Rahvusvaheliselt Valuutafondilt ja Euroopa Komisjonilt õigustatult kiita. Küll aga pole tasakaalus see, kes meie raha üle otsustab. Ja minu meelest pole see raha Eesti säästja vaatenurgast ka väga nutikalt paigutatud. Eesti elanikkond ja ettevõtted on suures osas andnud oma säästud Skandinaavia pankadele ja pensionifondidele juhtida. Lisaks oleme avatud majandusena mitmed ettevõtted välisomanikele müünud. Selles pole jälle otseselt midagi halba, sest meie raha on tugevates pankades turvaliselt kaitstud ja välismaised strateegilised investorid on aidanud meie majandust reformida ja töökohti luua.
Küll aga on halb, et meie raha saab väga kehva tootlust. Teine halb lugu on, et meie ettevõtjatel pole finantsinvestoreid, kellelt oma ideede teostamiseks raha kaasata. Enamik Eesti elanike raha teenib minimaalset tootlust hoiustelt ja portfelliinvesteeringutelt. Väliskapital teenib raha kapitali paigutustelt ja ettevõtete kasumist. Olles viimase kolme aasta jooksul alustanud viit ettevõtet, tean väga hästi, kui raske on raha kaasata. Ja eriti raske on kaasata tõelist teiste inimeste raha – sellist, mis mind lõpuni usaldab ning väga suurt ja kiiret tootlust ei oota. Miks oleme siis riigina valmis oma raha rahulikult tiksuma panema ja vaatama, kuidas kasum ja kapital teisi majandusi toidab?
Kõlab natuke liiga protektsionistlikult. Samas globaliseerumise arenedes on viimase paarikümne aasta jooksul konkurents riikide vahel oluliselt kasvanud ning enamik riike otsib üheaegselt kapitali ja kaitseb oma ettevõtteid.
Olen veendunud, et seda peaks tegema ka Eesti riik. Välisinvesteeringud on viimase paarikümne aasta jooksul Eesti majandust palju edasi aidanud. Kuid samas on nad pannud meie pea kohale ka klaaslae. On ju väga loomulik, et kõik olulisemad juhtimisfunktsioonid ja tipp-spetsialistide töökohad liiguvad välisettevõtetes emakontorisse. Ka edasisi kasvuinvesteeringuid tehakse juba emafirmast, mitte Eestist. Selliste muutuste tulemusena mitmed varasemalt edumeelsed Eesti ettevõtted välisomaniku saabudes enam ei arene. Sellisele trendile oleks Eesti majanduse edasise kasvu nimel vaja vastu võidelda.
Mis aitaks olukorda muuta? Minu ja mitme teise finantssektori spetsialisti arvates on siin võtmetähtsusega kapitaliturgude areng. Hiljuti kirjutasid Financial Timesis kahe Rootsi juhtiva tööstusinvestori, Investori ja Industrivärdeni juhid, et Stockholmi börsi kehv areng on muutumas takistuseks uute edukate Rootsi firmade tekkele. Nende läbiv idee seisnes selles, et kui ettevõte ei saa kapitali kaasata börsilt või finantsinvestoritelt, siis ta areng peatub, sest ta ei suuda iseseisvalt piisavalt suureks kasvada, et globaalselt konkureerida. Kui juba Rootsis, mis on üks suuremaid eraisikute osakaaluga kapitaliturge maailmas, on probleem, siis mida arvata Eestist!
Milliseid samme oleks vaja Eestis ette võtta? Esiteks näitavad viimaste aastate arengud selgelt, et kapitaliturud sellisel Euroopa äärealal nagu Eesti ilma turuosaliste ja riigi aktiivse tegevuseta ei teki. Nii nagu iga turuga, on vaja kaupa ja lojaalseid ostjaid.
Kaupa on Eesti kapitaliturul hetkel vähevõitu ja see peabki olema kapitalituru arendamise prioriteet. Meil on vaja rohkem ettevõtteid ja fonde, kuhu nii Eesti kui välismaine kapital saaks siseneda. Kuna paljud Eesti ettevõtted on veel väikesed ja ei sobi kohe börsile, siis on väga oluline riskikapitali fondide (private equity, venture capital) arendamine. Siinkohal tuleb kiita Eesti valitsust, kes otsustas koos Läti ja Leedu kolleegidega ja European Investment Fundiga investeerida 100 miljonit eurot riskikapitalifondide kasvatamisse Baltikumis. See on esimene positiivne samm, millele loodetavasti tuleb Arengufondist varsti lisa. Sellest üksi aga ei piisa! Riskikapitalifondid on oma loomult ajutised omanikud ja peavad ühel päeval oma investeeringutest väljuma. Selleks aga oleks vaja aktiivset börsi.
Börs aga ei ole Eestis kahjuks enam nii populaarne kui 10–15 aastat tagasi. Selleks et börsile elu sisse puhuda, oleks vaja paari huvitava ettevõtte esmaemissiooni. Siinkohal saab teenäitajaks olla vaid riik, kelle omanduses on mitu edukat ettevõtet, mida saaks osaliselt börsil noteerida. Julgustaksin valitsust sellel teemal kaasa mõtlema, sest tegu pole pelgalt kapitali kaasamisega, vaid Eesti ettevõtlusele ja majandusarengule vajaliku infrastruktuuri arendamisega.
Paraku ei piisa ainult pakkumisest. Vaja on ka lojaalseid ja nõudlikke investoreid, kes aitavad turu üles ehitada. Mitmest varasemast kogemusest tuleb meil kõigil märkida, et välisraha pole Eesti börsil lojaalne investor. Selleks saab olla ainult pikaajaline kohalik investor, nagu pensionifondid.
Kahjuks pole pensionifondid enam kohalikud investorid, sest enamik investeerimisotsuseid tehakse väljaspool Eesti piire. See pole otseselt pensionifondi osakuomanikule probleem, sest teda peaks huvitama vaid tootlus. Küll aga on see probleem Eesti ettevõtjatele ja kapitali halduritele, kellel on Skandinaaviast palju keerulisem oma arenguks raha kaasata. Eesti kapitalituru ja ettevõtluse arenguks oleks ülimalt oluline, et pensionifondide investeeringud Eesti majandusse mitmekordistuksid.
Praegu on tekkinud olukord, kus me ühiskonnana oleme andnud oma raha teistele käsutada. See raha on kindlates kätes, sellepärast pole vaja muretseda. Ja kahjuks polegi hetkel palju kohti ega tooteid, kus see raha paremini tööle panna. See aga võiks olla meie kõigi ühine mure, et tekiks koht ja võimalused, kus meie raha saaks otse toetada meie ettevõtlust. Ja nii oleme ühel heal päeval hoopis meie need, kes käsutavad teiste inimeste raha.
Priit Põldoja on Finance Estonia – finantsekspertidest koosneva, avaliku ja erasektori huve ühendava organisatsiooni – juhatuse esimees. Eile avalikustas see organisatsioon oma analüüsi ja ettepanekud Eesti kapitalituru arendamiseks.