/nginx/o/2019/11/25/12764673t1h13d2.jpg)
E-akadeemia juhatuse liige, politoloog Ivar Tallo kirjutab kultuurilehes Sirp, et olukord, kus erakonna peasekretär juhib täitevvõimu juhi tähelepanu tema alluvate erakondlike lepete mittetäitmisele ning tõstatab nende ametisse sobivuse küsimuse sellisel alusel, näitab «kommunistliku partei kui ühiskonna juhtiva jõu doktriini» taastekkimist Keskerakonnas ja Tallinna linnas.
Erakonnaseaduse järgi on partei «kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine». See määratlus on lühike ja konkreetne ning erakonnad on Eestis just seda seadust peegeldades üles ehitatud. Oma tegevuseks vajavad erakonnad nagu igasugused organisatsioonid nii inim- kui finantsressurssi ja nii on erakonnaseaduses ette nähtud ka viisid, kuidas erakonnad neid ressursse tohivad hankida. Neid on neli: põhikirja alusel kehtestatud liikmemaks, erakonnaseaduse alusel makstavad eraldised riigieelarvest, annetused ning tehingud erakonna varaga.
Erakonnad on vajalikud, sest annavad ühiskonna juhtimiseks vajaliku paindlikkuse ja võime reageerida ühiskonnas toimuvale. Nendes politoloogia põhitõdedes ei kahtle vist keegi peale paadunud anarhistide ja monarhistide. Ometi tundub, et me pole rahul oma erakondade arenguga ning erakondades toimuva iseloomustamiseks kasutatakse pigem halvustavaid sõnu nagu «poliitbroilerid», «erakonna sõdurid» või «sundparteistamine». Suurem osa erakondadega seotud skandaalidest on aga ühel või teisel viisil seotud erakondadele ressursside hankimisega.
Erakondade rahastamise täpsem reguleerimine on ühiskonnale tähtis seetõttu, et võimu üks väljendusviise ongi ressursside jaotamine ning meie ühiselt, enamjaolt maksudega kogutud ressursse tuleb kasutada üldistest huvidest lähtuvalt. Kui erakond tuleb võimule, on meie ühiste ressursside jaotamine nende töö ja õigus. Aga et nad seda tööd tehes ei läheks oma õiguste tarvitamisega liiale, teostatakse demokraatlikus ühiskonnas avalikku võimu seaduse alusel ning professionaalse ametnikkonna toel. Seadused määravad poliitilistele juhtidele raamid, mille piirides tegutseda, ning osa ametnike, näiteks kantslerite või linnasekretäride üks põhilisi tööülesandeid ongi nõustada ministreid ning linnapäid selles, kuidas nende soove seadusega kooskõlas teostada ning kinnitada seda seaduse järgimist ka oma kaasallkirjaga.
Võimude lahusus ja eraomandi puutumatus on põhimõtted, mis ei lase võimu koonduda ühe või mõne inimeste kätte, sest ajalugu on näidanud, et võimu kontsentratsioon liiga suurel hulgal on ühiskonnale ehk siis meile kõigile pigem kahjulik. Just sellest lähtuvalt on lahutatud kohtuvõim täitevvõimust ja kirik riigist. Moodsates poliitilistes süsteemides on tavaks vaadelda ka erakondade ja avaliku võimu juhtimist eraldi, sest kuigi erakonnad annavad riigivõimule toimimiseks juhiseid, jäi otsuste täitmine isegi totalitaarses Nõukogude Liidus (vähemalt näiliselt) täitevkomiteede teha.
Olukord, kus erakonna peasekretär juhib täitevvõimu juhi tähelepanu tema alluvate erakondlike lepete mittetäitmisele ning tõstatab nende ametisse sobivuse küsimuse sellisel alusel, näitab «kommunistliku partei kui ühiskonna juhtiva jõu doktriini» taastekkimist Keskerakonnas ja Tallinna linnas. Just selle teesi valguses leidsid kommunistid omal ajal õigustuse otsustada riigijuhtimise küsimusi omakeskis ja me teame, kui palju kannatusi selline võimu kasutamine on põhjustanud.
Kahjuks pole kommunistliku partei käitumisloogika võõras ka teistele Eesti erakondadele. Alles kuu aega tagasi tutvustas peaministri büroo juhataja Kairi Uustulnd meediale Reformierakonna toetajaliikmete värbamise kampaaniat ja kuigi ideed kommenteeriti mitut moodi, jäi kõrvale kuulmata vähemalt lääne demokraatia jaoks täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu mõte sellest, kuidas avalikku võimu teostama pandud (peaministrit aitama kutsutud) ja selle eest maksumaksjalt palka saav ametnik erakonna kampaaniat organiseerib. Ameerikalik kampaania on üks asi ja selle headust näeme valimistel, aga USAs ei aja poliitilised ametnikud segi tööd ja erakondlikku organiseerimistegevust. Meil on sellest Isamaaliidu mõne aasta taguse piirkonnakoordinaatorite riigi palgale toomisega saanud vaata et norm, mida keegi enam ei vaidlustagi.
Selline võimul erakonna erakondliku tegevuse ja võimu teostamise kokkusulamine üheks tervikuks näitab, et hoolimata Eesti sügavast põimumisest lääne institutsioonidega, elab ja õitseb kommunistliku partei ideoloogia oma mitmes aspektis (partei juhtiv jõud, ilmeksimatus, lojaalsus erakonnale ja mitte riigile jne) edasi. Kui kommunistidel oli sellise käitumise õigustamiseks arusaam, et kodanlik vaenlane ei maga ja rumal rahvas tuleb kas või vägivallaga helgesse tulevikku viia, siis kuidas õigustavad oma sellelaadset käitumist meie praegused erakonnad?
Juba Res Publica kunagise võidukäigu aegu oli näha, et noorpoliitikutel puudub vanemale generatsioonile omane kogemuslik ettevaatus sellise käitumise suhtes. Sundparteistamine ning riigi ja erakondliku töö läbipõimimine on küll lühiajaliselt efektiivne võimu konsolideerimiseks, kuid viib ühiskonna võõrandumise ning stagnatsioonini. Totalitaarsed ühiskonnad pole tekkinud üleöö, vaid ikka paljude kindlasti ratsionaalsete väiksemate otsuste jadas, kuni ükskord polnud enam tagasiteed. Seega tuleb näidata ühiskonnana üles selget sallimatust käitumise suhtes, mis on vastuolus demokraatliku riigikorralduse loogikaga.
Erakonnad-parteid-fraktsioonid ei ole üldiste huvide väljendajad ja seda oleks neilt rumal nõuda. Nad tegutsevad eelkõige oma liikmete ja toetajate huvides, kuid nende esindajad, kes hakkavad teostama avalikku võimu kas linnas või riigis, peavad seda tegema seaduse alusel. Avaliku võimu teostamist tuleb nõuda kogu rahva huvides, vastasel korral on poliitiline režiim korrumpeerunud ja ebaeetiline. Kahjuks ei võistelda ideedes, vaid rahas, et teha suurem ja võimsam mainekampaania ja ajupesu. See ajastu võiks läbi saada, nagu on läbi saanud diivanist nafta puurimisega laenuvõtmist propageerivad pankade reklaamid, ja selle asemele võiks ja peaks tulema professionaalsem tegevus.
Riigijuhtimise kultuur algab tipust ja seepärast tuleb muutust taotleda just sealt. President Ilves võiks poliitbroileritele selgitada lääneliku demokraatia põhitõdede erinevust bütsantslikust riigivalitsemisest. Peaminister Ansip võiks ministritega sõbralikult arutada küsimust, kuidas nad saaksid olla rohkem tema kabineti liikmed ja valitseda koos Eesti riiki ning jätta kõrvale erakondliku kukepoksi. Maavanemad võiksid otsustada kollektiivselt, et peatavad ametiajaks erakondliku karjääri. Ministrid võiksid arutada oma kaastöötajatega erakondliku tegevuse ja riigivalitsemise vahekorda oma tegevuses ja linnapea Savisaar võiks Toobaliga arutada küsimust, kas ka kommunistliku partei liikmed maksid oma palgast lisaks liikmemaksule kümnist erakonna kassasse ja kuhu selline olukord võib viia. Kui erakonna liikmed nõuavad, siis võib ju kõigile kehtestada kõrgema liikmemaksu, see on nende siseasi. Aga ametnikelt kümnise nõudmine ja administratiivsete sanktsioonidega ähvardamine ei sobi kuidagi rohelisse pealinna. See meenutab punast ja pruuni minevikku.
Loomulikult on see kõik helesinine unistus, sest vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Kuid vaadakem IRLi, seal nagu tundub, et uue esimehe tulekuga vähemalt püütakse ennast parandada. Kõige tähtsam oleks eelmisel aastal hetkeks peatunud allakäigutrend uuesti pidama saada ja siis pisikeste sammudega totalitaarse poliitkultuuriga hüvasti jätma hakata. Mitmeparteilisest süsteemist pole ju kasu, kui kõik parlamendiparteid on oma olemuselt kommunistlikud. Sellist olukorda ei tahaks küll iseseisvumise põlistamisena näha. Erakonnad on loodud võimu taotlema ja teostama, nad saavad aru ainult võimu keelest. Ja kui nad seda ebakorrektselt teha üritavad, peavad ühiskonna teised jõud oma võimu ühendama ja neid korrale kutsuma.