Kindlasti on inimesi, kes ei tahaks või suudaks elada niivõrd aeglast ja majanduslikult kitsast elu, nagu Sauter oma teostes kirjeldab. «Ära jäta mind rahule» moodustab loogilise paari raamatuga «Märkmeid vaeste kirjanike majast» – mõlemad kõnelevad samadest aegadest, inimestest, kohtadest ja sündmustest, millest kõige pöördelisem oli Sauteri poja Kustase ootamatu surm Koidu tänava kirjanike majas. Ka sellest räägib Sauter otsekoheselt, jättes mulje, et ta ei lisa ega peida midagi. Lisaks sellele käsitleb «Ära jäta mind rahule» Peetri läbikäimist kahe naisega – Lauraga, kes ei ela Koidus, aga kellega on Sauteril suhe, ning Jessicaga, kes elab Koidus, aga kellega Sauteril suhet ei ole. Nõnda ühemõtteline omaeluloolisus ja avameelsus võib esmapilgul ehmatada.
Aga üks asi on raamatu süžee, teine see, kuidas sündmustest räägitakse, mis mõte juhtunule antakse. Kohati väga argipäevase, mõnikord suisa rusuva tegevustiku kohal hõljub midagi kummaliselt kergendavat ja selget. Parema puudumisel võiks seda nimetada leplikkuseks. Tervest teosest õhkub leplikkust elu suhtes. Tundub, et tajudes elu piiratust – nähes pealt oma poja surma ning jõudes ise juba teatud vanuseni –, on Sauter mõistnud, et elu suurimat väärtust ei pea otsima kusagilt kaugelt ega kõrgelt, elusolemine ise ongi üks väärt asi.
Iseenesest triviaalne, aga «Ära jäta mind rahule» on leplikkusest lausa tulvil. Sauterit iseloomustab rõhutatud nõusolek oma eluga, isegi sellega, kui tal on halb või kui ta ise on halb, nõusolek raskete hetkede ja vastukäivate või väsitavate tunnetega. Selgelt ja lihtsalt kirjeldab Sauter, kuidas ta harjutab leppimist elu varjude ja iseenda varjukülgedega. Kusjuures ta ei klammerdu mingisse õpetlikku hoiakusse, ta püüab olla leebe ja kannatlik. Mõnikord ei tule tal see välja, sest ta on halva iseloomuga juurikas, aga ka enda punnimisi suudab ta eneseõigustusteta vaadata.
