Ott Laanemets: riigilaevade uuendamisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
17. detsembri Postimees kirjutas politsei- ja piirivalveameti (PPA) laevastiku probleemidest, mis leidis kajastust ka järgmise päeva «Aktuaalses Kaameras». Enne kui planeerida ühe, teise või kolmanda riigile kuuluva laevastiku uuendamist, on mõistlik vaadata riigi vajadusi laiemalt – milliseid laevu Eesti riigil oma huvide kaitseks vaja läheb?
Peale laevade kehva tehnilise seisukorra, on olulised ka nende ülalpidamiskulud ja inimressursi vajadus. PPA laevastikus on kaks tänapäevast alust – Valve ja Kindral Kurvits. Kaitseväe laevastikus st mereväes on vastavalt 10 a arengukavale kolm miinijahtijat ja üks toetuslaev. Mereväe laevastiku ressurss lõpeb järgmise kümnendi alguses. Seega küsimus riigilaevastiku uuendamisest on vägagi õigustatud, sest laeva projekteerimisest ja ehitamisest operatsioonivalmiduseni kulub aastaid. Riigilaevastiku vajaduse määravad aga ülesanded, mida riik merel täitma peab.
Briti rahvusvaheliste suhete ekspert Ken Booth ja meresõjateoreetik Eric Grove jagavad riigi merejõudude funktsioonid kolmeks: sõjalisteks, diplomaatilisteks ja julgeolekualasteks, mida kõiki ühendab merel tegutsemine ja ühine vahend - laev. Kõikide nende ülesannete täitmise vundamendi defineerivad aga peamiselt sõjalised ülesanded. Lihtsustatult öelduna – kui laevaga saab sõda pidada, siis saab sellega täita ka enamikku teisi julgeolekuülesandeid. Eesti riigi sõjalisteks ülesanneteks merel on kahtlemata sõjaline merekaitse, julgeolekualasteks ülesanneteks piiri valvamine, reostustõrje ja merepääste ning diplomaatilisteks st rahvusvahelisteks ülesanneteks kõikide eelnevate teostamine väljaspool kodumerd välispoliitiliste eesmärkide täitmiseks.
Nii sõjalisi kui julgeolekualaseid ülesandeid seob mereseire ja sellest tulev mereline kohalolek. Lisandub ka puht õiguslik küsimus – et mingit ala enda territooriumiks pidada, tuleb sellel suveräänsust demonstreerida ja füüsiliselt kohal olla. Kuigi sõjalised, diplomaatilised ja julgeolekualased ülesanded kõlavad justkui erinevalt, on tegevused merel väikeriigi jaoks kattuvad. Merepiiri valvamine või merepääste aluseks on mereseire, nagu ka pealveetõrjes. Pole olemas sõjalist mereseiret ja mittesõjalist mereseiret. Küll aga saab sõjalist mereseiret kasutada muudeks ülesanneteks, vastupidi võib olla aga mitte. Euroopa Liidu piraaditõrjeoperatsioon Atalanta India ookeanil ja NATO korratagamisoperatsioon Active Endevour Vahemerel on põhimõtteliselt mereseire operatsioonid, milleks kasutatakse samu võimeid mida koduveteski.
Nii sõjalaevad kui pehmemaid julgeolekuülesandeid täitvad laevad võib jagada kaheks: üldotstarbelised (patrull-laevad) ja erilaevad (õhutõrjelaevad, miinijahtijad, reostustõrjelaevad). Eesti riigi ressurss on piiratud ja pole lootustki, et me suudaks soetada ja ülal pidada piisaval hulgal laevu iga ülesande täitmiseks eraldi. Külma sõja lõpul sai Taanist alguse moodulipõhine mitmeotstarbelise sõjalaeva kontseptsioon Standard Flex, kus laevakere, üldsensorid ja võrgulahendus olid standardsed, aga laeva konkreetse konfiguratsiooni määrasid neli kiiresti vahetatavat konteinermoodulit. Vastavalt laevale paigaldatud konteinermoodulitele olid selliste laevade rollid raketikaater, allveelaevatõrjelaev, miinijahtija, miiniveeskja, patrull-laev, reostustõrjelaev ja hüdrograafialaev. Tänaseks on konteineripõhine modulaarsus levinud ka suurriikide laevastikesse, mille näiteks on Ühendriikide Littoral Combat Ship tüüpi multifunktsionaalsed laevad laiapõhjaliste julgeolekuülesannete täitmiseks.
Nagu igasuguse tehnika, kehtib rusikareegel, et uue laeva soetushind moodustab laias laastus vaid neljandiku koguhinnast terve elukaare jooksul. Seega on peale soetusinvesteeringu vaja planeerida ka tehnika elukaare toetus, et laevu kasutada saaks. Vähemoluline pole ka inimressurss.
Ei majanduslikult ega piiratud inimressursi tingimustes pole otstarbekas olukord, kus riigil on mitu eriotstarbelist laevastikku. Lisaks majanduslikele argumentidele puudub täna üks ametkond, mis kogu merelist julgeolekusfääri kompleksselt haldaks.
Milliseid laevu on riigil vaja? Ilma sügavama analüüsita võib öelda, et riigilaevastik peaks koosnema kolmest osast: esiteks - multifunktsionaalne suurema veeväljasurvega (nagu Kindral Kurvits või Admiral Pitka) laevaklass, teiseks - multifunktsionaalne väiksema veeväljasurvega (nagu Valve) laevaklass ja kolmandaks - üksikud eriotstarbelised laevad reostustõrjeks, jäälõhkumiseks vms. Erilaevade ja –võimete puhul on mõistlik teha koostööd vastavaid võimekusi omava erasektoriga (näit sadamate reostustõrjevõimekus).
Et võimekus oleks pidev ja jätkusuutlik, on minimaalne laevade arv laevaklassis kolm. Üks laev on operatsioonivalmis, teine väljaõppel ja kolmas korralises hoolduses. Sama kehtib kõikide sõjaliste võimete kohta: jalaväekompanii Afganistanis, õhuturbe hävitajad Leedus, mereväe kolm miinijahtijat jne. Mis puutub miinijahtijatesse, siis miinitõrje on muutumas orgaaniliseks laevastikuüksuse osaks st ei ehitata enam spetsiaalseid miinijahtijaid vaid töö teevad ära autonoomsed või juhitavad allveerobotid suurtelt sõjalaevadelt.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.