Kujutlege papacarlolikku rändteatrit, mis linnast linna reisides igal õhtul etenduse annab. Väike teatritrupp, paarkümmend inimest, kes peavad olema valmis ette kandma kõike, aristophaneslikust pilast beckettliku absurdini. Et sellega toime tulla, on rollid ära jaotatud: keegi on tola, mõned on pätid, mõni südametunnistuseta kaabakas, paar tarka, esimesed armastajad, kes soovitavalt etenduse käigus naituvad, mõni noor ja naiivne entusiast, mõni malbe neitsi ja mõni vastutustundlik noor ema.
Osad on peas, etendus käib, aga siis juhtub midagi ootamatut ja keegi langeb otse laval järsku rollist välja. Prožektorid paistavad näkku, higi voolab kaelusesse, rahvas ootab, kuid ühtegi sõna enam suust ei tule. Ja siis hakkab rollist välja kukkunu rääkima hoopis muud, kui kokku lepitud.
Jälgides Reformierakonna esikõnelejate sõnavõtte pärast rahastamisskandaali algust on Kaja Kallase blogisissekanne olulise tähendusega. Ta kirjutab: «Mul pole otseselt mingit alust arvata, et üks või teine räägib tõtt. [---] Ometi, kui ma loen avaldatud uurimisprotokolle, kaldub mu arvamus pigem ühele poole. Ja paraku see ei toeta erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta.»
Nii öeldes on ta esimene reformierakondlane, kes avalikult tunnistab, et tal on kahtlus erakonna ametliku seisukoha siiruses. See väljaütlemine väärib lugupidamist, eriti kui Silver Meikari näitel on teada, mida erakond rollist välja langenutega teha tavatseb. Kergekäeliselt sellist otsust ei tehta. Et otsus ometi tehti ja sissekanne ilmus, annab õhkõrna lootuse, et Eesti esierakonnal on veel võimalus sisemisteks muutusteks.
On tähelepanuväärne, et selle seisukoha tulemusena on ka mõned varem jäika joont ajanud rollid erakonnas ümber kirjutatud: kui rahastamisskandaali järel toetas Ansip Michalit, kes igasugust musta rahastamist eitas, siis eile valitsuse pressikonverentsil möönis Ansip, et erakond ei eita probleeme erakondade rahastamisel.
Tõsi, see, et konkreetselt Meikari suhtes Kallase öeldu Ansipi arvamust ei muutnud, tekitab mõneti skisofreenilise olukorra, mis pakub lahendamisrõõmu loogiliste paradokside austajatele: kui Meikar väitis musta raha annetamist erakonnale, siis kuidas on võimalik, et Ansip tunnistab rahastamisprobleeme, kuid on endiselt veendud, et Meikar valetas?
Reformierakond on jõudnud keerulise olukorrani: on aru saadud, et avalikkuse probleem nendega ei ole rahastamises endas, vaid selles, et seda jäigalt eitati.
Märke sellest, et stsenaariumit on asutud selle tõdemuse valgel ümber kirjutama, märkasid tähelepanelikumad ilmselt ka Jürgen Ligi esmaspäevases intervjuus «Ringvaatele»: sularahaannetused olid, kuid enne seda, kui ei olnud seaduslikult veel keelatud teise raha enda nimel annetada.
Kui jõutakse rollide ümberkirjutamisega tunnistamiseni, et kõik toimuski Meikari kirjeldatud viisil, läheb ilmselt keeruliseks seletada, miks Meikar valetamise eest erakonnast välja visati.