Me elame ühiskonnas, mis on orienteeritud kordaminekutele. Saavutused, edetabelid, pingeread kuuluvad meie argiellu. Kõrvutatakse ja võrreldakse üksikisikuid. Aga ka riike ja rahvaid, ettevõtteid ja rahaasutusi, koguni ülikoole ja teadlaste tsiteeritavust seatakse paremusjärjestusse.
Sportlaste tulemusi mõõdetakse sekundite, sentimeetrite, kilogrammide, pallidega. Kriteeriumeid on õigupoolest arvutult: kogutoodangust ja käibest elukvaliteedi või avaliku arvamuseni välja. Pidevalt käib vastavate näitajate põhjal ja valemite järgi kindlakstegemine, kes on olnud edukas, kes äpardunud.
Euroopa Liit ei ela praegu oma parimaid aegu. Ülemaailmne finants- ja majanduskriis on medali üks külg. See on löönud kõiki liikmesriike, tõsi, ühte osa laastavamalt kui teist. Aga puutumata pole jäänud keegi. Asja teeb hullemaks teadmatus. Ravitsejaid ja ennustajaid sagib kõikjal. Paraku pole ükski nendest mõistnud pakkuda rohtu, mille toime tekitaks enamuse usaldust, või määrata aega, kunas langus tõusuks teiseneb.
Siiski ei põhjusta Vana Maailma praegusi probleeme üksnes majandussurutise ahistused. Euroopa Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopasse pärast külma sõja lõppu oli suuresti möödapääsmatu. Paljud nägid – ja õigusega – endiste «sotsialismileeri» riikide omapead jätmises tõsist ohtu. Kardeti, et kui üleminekumaadel puudub tungiv vajadus ning peibutus põhimõttelisi reforme läbi viia, võivad nad edaspidi muutuda ähvarduseks kogu Euroopa stabiilsusele ja takistuseks siinsele üldisele arengule.
Käesoleva kümnendi kaks kiiret hüpet, mis viisid liikmesriikide arvu 15-lt 25-le ja peagi 27-le, lahterdusid õnnestumise poolele. 12 noorele demokraatiale tagati tõhus poliitiline toetus ja ennenägematult ulatuslik majandus- ja finantsabi. Lisaks paranesid otsustavalt meie tulevikuväljavaated – võimalikest variantidest on ELi kuulumine parim lahendus diktatuuridest pääsenutele.
Samas peame tunnistama, et pärast viimaseid laienemisi ei ole EL enam see, mis ta oli varem. Kõik uued liitujad olid vaesed riigid. Sisemajanduse kogutoodangult jäime üksiti ja üheskoos vanade olijate näitajatest mitu korda maha. Aga mitte ainult seda. Madalaks lastud kriteeriumite latist ukerdasid kõik üle. Ometi on päevselge, et uusliikmete korruptsioonitase on ärritavalt kõrge ja kodanikuühiskond häirivalt alaarenenud.
Vältimatult tekkis rikaste ja vaeste, vanade ja uute riikide vahel pingeid. ELi poliitkorrektsus ei luba nendest «avalikult» rääkida, aga ega looritamine vastuolusid olematuks tee.
Jantimine põhiseaduse lepingu ja nüüdse lahjendatud Lissaboni leppe ümber väljendab kõige muu kõrval nurinat kujunenud olukorra üle.
Prantslasi, hollandlasi, iirlasi – neid väheseid «vanu eurooplasi», kellelt referendumil küsiti – mõjutas «ei» ütlema nii nostalgia (kui hästi me ilma vaeste idariikideta elasime!) kui ka «uute eurooplaste» häbitu võtmine ilma vastu andmata.
Poliitikud näevad kaugemale ja mõistavad, et lõhestatus ei ole vastuvõetav alternatiiv ei läänepoolsele ega idapoolsele Euroopale. Sestap on enamik liikmesriike loobunud ELi alusdokumente rahvahääletusele panemast. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel – ja kaugeltki mitte ainult tema – mõistab sedagi, et enne uusi laienemisi tuleb asjad praeguses ELis selgeks rääkida ja korda saada. See on hea sõnum sakslastele enne Bundestag’i valimisi, halb sõnum Lääne-Balkani rahvastele, kes ootavad närviliselt ukse paotumist.
Või võtame Euroopa Liidu ühise energiapoliitika, ühise välis- ja julgeolekupoliitika. Sõnades on poliitiline tahe ühtset vankrit vedada olemas, aga tegudeni ei jõuta. Luik, vähk ja haug sikutavad jätkuvalt oma köieotsa. Ja siis veel too nn Lissaboni strateegia, mis pidi ELi konkurentsivõime tõstma maailma kõrgtasemele. Innovaatilisus, teaduspõhisus, sotsiaalne ühtekuuluvus olid võlusõnad.
Siinkohas on aeg loo algusse tagasi tulla. Euroopa Liit on positiivsete näidete näljas. Ei, ma ei arva, et suurühenduse olemasolu vajab õigustust. Ükskõik kui kriitiliselt me kogu värki suhtume, kui pikaks kitsaskohtade ja altminekute rea veame, ei ole inimesed eri rahvaste ja riikide koostööks ning ühiseluks osanud välja nuputada mudelit, mis toimiks ligilähedaselt sama tõhusalt ning inimsõbralikult kui EL.
Siit lihtne järeldus. Kui Eesti suudaks mõnes valdkonnas näidata, et ka surutises oleme võimelised ennast rakendavalt mobiliseerima, oleks see kõva sõna nii meile kui ka Brüsselile.
Üks palju reklaamitud võimalus on ennaküleminek eurole. Aga neid on teisigi. Kodanikuühiskonna toimima saamine, hariduse ja teaduse eelisarendamine, euroraha kiire ja arukas kasutamine…
Või korruptsioonivastane võitlus. Meil võiks selles vallas olla häid šansse. Kui saaksime vastavate näitajate ja indeksite najal tõestada, et tuleme korruptsiooni tõkestamisega toime ning suudame uusliikmena sulimise ja sahkerdamisega tulemuslikult rinda pista, lisaksime laienemisele veel ühe õigustuse ja oleksime saamatutele eeskujuks. Loomulikult tähendab säärase eesmärgi seadmine ränka tööd ja ressursikulu.
Mõnus müntki kuulub asja juurde. Edusammude puhul saame arvestada ELi institutsioonide toetusega. Kordan: praeguste languste ja viltuvedamiste sekka vajab Euroopa kordaminekuid. Kenad innustavad edulood kuluvad marjaks ära.