Ahto Lobjakas FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Valimiste ajal Gruusias viibinud kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, millele pidanuks nõunikud kaitseministri tähelepanu juhtima.

Üks maailma mastaapides tagasihoidlikumaid Gruusia valimiste järelmeid oli hoop, mille Bidzina Ivanišvili tõus ja Mihheil Saakašvili peatne langus on andnud IRLi suunale Eesti üha mitmekeskmelisemas välispoliitikas. Tähelepanelik lugeja mäletab kaitseminister Urmas Reinsalu artiklit 22. augusti Postimehes, mis veidi täiendatud kujul ilmus Wall Stree­t Journalis 10. septembril ja millest hiljem tekkis prantsuskeelnegi variant.

Eestikeelses versioonis, mis oli peamiselt Venemaast, heitis Reinsalu Ivanišvili liikumisele Gruusia Unistus ette keeldumist alla kirjutada «erakondade ühisele käitumiskoodeksile, mis näeks ette rahvusvaheliselt tunnustatud valimiskampaania standardite austamist».

Rahvusvahelises kehastuses sai lugu juurde otseviited Ivanišvilile, kelle plaanides, kirjutas Eesti minister, «on raske mitte näha Venemaa Gruusia-vastaste sepitsuste teist faasi» 2008. aasta sõja järel. Saakašvilit mainimata lisas uus lugu, et «uuringute andmeil usub kaks kolmandikku Gruusia valijatest, et Gruusia on õigel teel ja 55 protsenti kavatseb hääletada valitsuspartei poolt», samas kui Gruusia Unistus, millel «võit valimisurni juures väljaspool käeulatust», plaanib rahutusi ja valmistab ette Venemaa sissetungi.

On mitu olulist põhjust, miks mainitud, nüüdseks ajaloo poolt parodeeritud tekstidel peatuda, ning neil on tegemist nii Eesti kui Gruusiaga.

Esiteks on siin olemas õppetund kõigile polariseeritud teemadel kirjutajatele: ära kunagi usu vaid ühte poolt. Tahaks väga loota, et kaitseminister (kelle vahetult enne valimisi toimunud Gruusia-visiit jääb ilmselt mõneks ajaks viimaseks) kutsub nüüd enda juurde Eesti valimisvaatlejad.

Viimased võivad talle rääkida, kuidas valimised tegelikult toimusid – kuidas paljud jaoskonnaülemad ise tunnistasid võimupartei survet liita oma tulemusele kümme protsenti. Kõrvale võib lugeda OSCE raportist, kuidas igas kümnendas kontrollitud jaoskonnas avastati protokolle, millel olid olemas valimiskomisjoni allkirjad, aga puudusid tulemused. Nägin ise üht sellist tühja protokolli Hašuris, samuti nägin politseinikke, kes selles linnas öö varjul kaheksast jaoskonnast sellised protokollid võltsimiseks kaasa võtsid.

Pärast seda briifingut võiks minister vestelda nende Gruusia-ekspertidega, kes ei pidanud enne valimisi «absurdseks» võimalust, et Ivanišvili saab ligi kaks kolmandikku häältest. Nendelt saaks ta muu hulgas teada, kes on Temuri Alasania (Saakašvili onu ja FSB kindral, kellega seotud firmadele on erastatud Gruusia strateegilisi ressursse). Ta kuuleks, kuidas Ivanišvili oli aastaid Saakašvili suurimaid rahastajaid (makstes muu hulgas välja politseinike palgad) ning kuidas Ivanišvili varasid Venemaal haldab Saakašvili režiimi insider’i vend.

Kaitseminister võiks kuulda ka seda, kuidas Ivanišvilit nõustas kaheksa aasta jooksul eelmise aasta sügiseni praegune peaminister Ivane Merabišvili. Ning sedagi, et Ivanišvili ümber seisavad nüüd peaaegu kõik need, kes rooside revolutsiooni ajal ümbritsesid Saakašvilit.

Keegi võiks ministrile paari sõnaga kirjeldada ka Gruusia reaalsust Saakašvili valitsusajal. Näiteks seda, kuidas kõik võimu­struktuurid jooksevad vertikaalselt kokku ühe mehe kätte. Kuidas riigis pole ühtegi omavalitsust, mida ei juhiks võimupartei. Kuidas võimupartei kombitsad ulatuvad politseisse, prokuratuuri, kohtutesse ja isegi majavalitsustesse. Kuidas aeg-ajalt on leitud valitsusliikmetele ette jäänud inimesi tapetuna või julmalt läbi pekstuna. Või minugipoolest sellest, kuidas eksspiiker Nino Burdžanadzele anti headel aegadel sümboolse summa eest kompleks kolmel hektaril Thbilisi kallis linnaosas, mis halbadel aegadel konfiskeeriti (veel paar aastat tagasi jaotas Saakašvili riigi vara avalike ukaasidega).

Kindlasti tuleks Reinsalule rääkida sellest, mis toimub telejaamadega (kõik suuremad on valitsuspartei kontrolli all). Analüüsida võiks tagasivaatavalt ka Reinsalu kasutatud halvustavat sõnajuppi «ortodoks-fundamentalistlik» ning seda, millist rolli mängisid 1. oktoobri ööl valimisjaoskondade ette ilmunud preestrid valimisurnide kaitses võimupartei jõudude eest.

Gruusia on keeruline koht ja selles mõttes võib kaitseministrist aru saada. Aga mängus on väga palju. Me peame lootma, et Eesti valitsusliikme asjatundmatus ja erapoolikus, mis praeguseks kvalifitseeruvad kaudse osalusena valimispettuses, ei olnud pahatahtlikkuse tulemus. Või (mis oleks veel halvem) et tegemist ei olnud ühe episoodiga Saakašvili ja Ivanišvili globaalsest PR-sõjast, millele mõlemad pooled kulutasid miljoneid eurosid. Ning et asjasse pole segatud Saakašvili rahvusliku julgeolekunõukogu juht Gia Bokeria, tema rahastatavad lobifirmad või teised strateegiliselt paiknevad vahendajad. Loota tuleb muu hulgas sedagi, et kvaliteetlehtede Wall Street Journali ja Postimehega ei manipuleeritud.

Kui Eesti valitsus nüüd Ivanišvililt vabandust ei palu (mida viimane on nõudnud), võiks ta tulevikus vähemalt üles näidata siirast muret Gruusia pärast, mida ei varjuta meie enda sahkerdamised, sisepoliitika ega Venemaa-poliitika. Gruusia on ära teeninud palju enamat kui olla nähtud läbi Venemaa prisma (sellele Reinsalu lood taanduvad). Me võlgneme Gruusiale tema nägemise sellena, kes ta on – meie möödunud sajandi saatusekaaslase, iidse kultuuri ja eelkõige vabadust armastava rahvana.

See, mis seal esmaspäeval toimus, oli teine revolutsioon. Riiki kaua rõhunud türanniaike kergenes veidi ning Saakaš­vili võib ajalukku minna esimese Gruusia juhina, kes suutis võimu­ihast üle olla. Gruusia ei ole veel demokraatia, aga ta on teel sinnapoole. Kes nägi 1. oktoobril Gruusia valimisjaoskondi, nägi demokraatia loomist elementaarosakestest, inimestest endist. See oli võimas pilt. Kahju, et seda ei näinud Eesti valitsusliikmed.

Muidugi ei ole võimatu, et ajalugu teeb veel ühe pöörde ja kaitseministril on Ivanišvili suhtes õigus. Võimalik, et tuleb välja, et ravi osutub haigusest hullemaks. Aga me ei tohi sellele loota.

Sest kaalul on ka Eesti enda au ja hea maine. Tulevastele Gruusia liidritele – kui nad meid üldse kuulavad – tuleb rääkida seda, mis on aus ja õige. Saakašvilile tulnuks õpetada seda, mida ta nüüd näib olevat mõistnud vanemate ja suuremate demokraatiate abil (ja ilmselt survel) – et vastased ei ole vaenlased. Midagi muud rääkida on ebaõiglane, moraalitu ja rumal ning kokkuvõttes ohtlik meie eneste jaoks.