Argo Ideon: uus normaalsus

Argo Ideon Foto: Pm

Mõttekäik, mida järgnevas lõigus esitan, ei kuulu minule. Selle ütles välja Eesti Panga asepresident Märten Ross hiljutisel kohtumisel Postimehega.

Asja sisu lühidalt on järgmine: enne majanduskriisi tajusime ümbritsevat olukorda kui normaalset. Seejärel algasid muutused, mida nimetame kriisiks. Ent mingil hetkel jõuab kätte seis, kus mingid olulised muutused on ära toimunud. On saabunud «uus normaalsus» – olukord, mis ei pruugi üldsegi sarnaneda kriisieelsega, ent millega on parem harjuda. Sest keegi ei tea, kaua see kõik veel kesta võib.

Vaevalt et tegu on mingi väga originaalse ideega, kuid mulle tundub, et vähemalt ühes punktis on sellisel arutlusel jumet. On selge, et mullu sügisel alanud ülemaailmne majanduskriis, või nagu seda on nüüd hakatud nimetama, masu, ei lõpe sellega, et ühel heal päeval antakse kriisile tagasikäik ning jõuame tagasi vanasse olukorda.

Kindlasti tüdineb Eesti ühiskond ühel hetkel kriisist kõnelemast ning hakkab tajuma üpris tavalisena olukorda, kus töökohta on keerulisem leida kui 2007. aasta lõpus, kus iga nädal ei avata Tallinnas uut 150-kroonise salatiga trendirestorani ning kus pole mõtet osta laenuga korterit alles paberil olevas majas, et broneeringut paari kuu pärast edasi müüa.

 «Uus normaalsus» võib olla väga hästi ka pikemaajaline seisak, kus näitajad enam püstloodis ei lange, ent häid uudiseid ka ei tule.

Kõik muidugi loodavad, et 2010 on olukord juba parem kui tänavu. Et põhi on selleks ajaks juba läbitud. Aga mida lähemale 2010 reaalselt jõuab, seda rohkem on ka skepsist. Sest mille põhjal ikkagi väita, et järgmisel aastal läheb oluliselt paremaks? Prognoosimine on umbes sama hea kui uskuda Igor Mangi ennustusi. Aga võib-olla kestabki seisak ka 2011. ja 2012. aastal edasi?

Majanduskriiside kohta teatakse enamasti üpris täpselt, millal nad pihta hakkasid. 1929. aastal oli see «must teisipäev» 29. oktoobril, kui sai selgeks, et Wall Streeti börsilangus pole lihtsalt üks juhuslik kõikumine. Aga mis päeva lugeda tolle kriisi lõpuks? See pole kaugeltki nii selge. 30ndate lõpus? Pärast Teist maailmasõda? Või oli see alles 1950ndatel, kui tähtsaim aktsiaindeks Dow Jones jõudis tagasi kriisieelsesse punkti?

Kuid 1929. aastast 50ndaisse on üle 20 aasta, mis on terve inimpõlv.

Loodame mõnevõrra kiiremat tõusu. Ent hetkel on küll selge, alanud kriis pole Eestile veel avaringigi peale teinud. Alles äsja saime ju pealinna hommikuse tänavapimenduse abil teada, et kärpimisvajadus on jõudnud Tallinnani. Pimedad tänavad – ka see on osa «uuest normaalsusest».