Eiki Nestor: mis siis nüüd lahti?

Eiki Nestor Foto: Peeter Langovits

Hoopis spordist ja selle meieni toomisest tahaks seekord heietada. Eriti nüüd, kus tubli saarlane Madis Kallas koos talle omase ö-tähega küllap siis vist parema puudumisel uudisteemaks muutunud on.

Oli kord nii, et üks minu hea söber (nii siinkohal kui järgnevalt kasutatavad ö-tähed on kadakaeestlaste vihastamiseks), kes nüüdsel ajal Brüsselis Euroopa asja ajab, kleepis oma uksele sildi – «Tan või pruuki võro kiilt». Juhtus nii, et mingi aja pärast tuli selle ukse taha istuda minul, Harjumaa juurtega isehakanud hiidlasel. Aga silti maha ei vöetud mitte ja seda mitte selle pärast, et ma võru keeles eriti tugev oleks ja suudaks mingilgi moel Euroopa stabiilsusmehhanismi keerukusi ja pensionifondide kavalusi võro keeles seletada. Ikka seetõttu, et ole Sa võrust või saarest, köik oleme siin omad. Ja nüüd istuvad selles toas juba järgmised inimesed ja silti pole keegi siiani maha vötnud !! No ma tahaks näha, kes seda teeb?

Ja kui nüüd Madis Kallas olümpiat meieni tuues talle omast keelt pruugib, siis tahaks küsida, et kas kellelegi jäi midagi arusaamatuks vöi? Isegi lustlik on, sest pange tähele, et sporti on mees ise teinud rohkem mandri kui saare peal ja siit ka sellised kenad väljendid nagu näiteks, et «meid ootab ees pönev tõkkejooks». Ehk siis terminoloogia tuleb mandrilt ja kommentaar koos emotsioonidega kodusest keelest, millest iga eestlane aru saab. Sport on ju eelköige emotsioon ja seda vahendada ilma emotsioonideta oleks igavamast igav.

Kindlasti saaks aga ka sporti tuua huvilisteni paremini ja palun järgnevat lugeda heatahtliku soovitusena nii rahvusringhäälingu toimetusele kui köigile teistele ajakirjanikele. Seda enam, et saab ka paremini ja seda on köik toimetused ka näiteks juba sel aastal töestanud. Julgen väita, et jalgpalli Euroopa meistrivõistluste kajastamine nii teles kui kirjutavas meedias oli tasemelt selgelt etem. Vahendamise möttes ehk ka lihtsam, aga ikkagi.

Nii tegijatele kui vaatajatele on plussiks, kui lisaks elukutselisele ajakirjanikule vahendab meile sündmust ajakirjanduslikus möttes amatöör, kuid selle ala tegija. Zelinski ja Lemsalu olid abikommentaatoritena äärmiselt profid. Suutsid seletada nii jalgpallimängu keerukusi kui parandada peakommentaatori vigu, kui too näiteks pallureid platsil ära tunda ei suutnud ja segi ajasid. Viimane asjaolu vöib töelist jalkasöpra vägagi pahandada. Lisaks sellel ei puudunud neil lust ja löbu selle juures. Nagu Kalev Kruusid, kes on selles maailmas omaette fenomen ja suudab lisaks soravale kommenteerimisele olla kursis nii jalgpalli-, korvpalli- kui vormelimaailmas toimuvaga. Ehk pole viimane loetelu täielik, vabandan.

Kui nüüd spordimaailmast hetkeks poliitikasse purjetada, siis teinekord tekib soov näiteks saadet «Foorum» kommenteerida. Saaks öelda, et see poliitik räägib oma mötteid, see puistab millegi pärast PR-töötajate poolt kokku kirjutatud tiraade ja see kolmas räägib ikkagi, kuigi ei tea asjast midagi. Vaatajale oleks asi palju arusaadavam.
Küll aga peaks eestlastele nii armsas ja arusaadavas korvpallis ka ajakirjanik teadma, et mänguaja löppedes visatakse teinekord ka vabaviskeid, ning kohtuniku käteliigutusest ära tundma, kas viga läheb kirja ründajale vöi kaitsjale. Ja kui Madis Kallas vöib minu poolest vabalt oma koduse keelega ETV ekraanil edasi pörutada, siis töeliselt segas mind hoopis tennisefinaal, kus Murray mängis Rogeriga. Just nii see oli ja arusaamatuks jäi. Olen nöus, kui Gerd heidab ketast ja Heiki teeb matil imesid, sest omad poisid ikkagi. Federer oli aga nii poolfinaalis kui finaalis hoopis Roger ja mis köige huvitavam, et mängu käigus muutus ka Murray ükskord Andyks, kui ta geniaalse löögi tegi. Ja kuigi muu jutt oli äärmiselt proff, jäi rogeritamisest selline eputamise maik man.

See eelnev on ehk parandatav, aga järgnevasse palvesse ei usu ma ise ka. See oleks nagu nakkushaigus, mis aastaid meie armsat sporditoimetust kummitab. Kui te lugupeetavad vähegi suudate, siis palun köigi spordihuviliste nimel mitte esitada meie sportlastele ühte küsimust ja see kordub nii: «Mis tunne on?» Sellele küsimusele on sportlasel ebameeldiv vastata ja vaatajad teavad vastust nii ehk nii. Eriti julm on see juhul, kui läheb loodetust kehvemini ja ausalt öelda niigi löödult naiselt/mehelt selle kohta tunnistust saada pole lihtsalt ilus. Küll ta kosub ja järgmine kord vöidu koju toob, miks ta kallal sellisel moel tänitada ? Halastage sportlastele, kui vähegi suudate.

Ja Eesti vöidab ja sellesse me usume!

Eiki Nestori essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, mille raames saavad augustikuus arvamusportaalis oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.