Olen üpris veendunud, et üheks oluliseks teguriks poliitikute maine allakäigus on teiste erakondade, nende seisukohtade ja liikmete (eeskätt juhtide) halvustamine, naeruvääristamine ja sisulise koostöö vältimine. «Miks te nii pööraselt kaklete?» on rahva hulgast tulev tüüpküsimus.
Eestkätt Eesti suurust arvestades on iga inimene, ka vastaserakonna liige meile ülisuure väärtusega. Paljugi oleneb sellest, kuidas oleme enda jaoks järjestanud oma Riigi, oma erakonna ja isiklikud huvid. Rahvas adub suurepäraselt seda pingereastust. Siin on kõigil erakondadel väga avar ja tänuväärt tegevusväli.
Maikuus lahvatanud rahastamise skandaal andis järjekordse hoobi parteide usaldusväärsusele ühiskonnas ja tõstatas küsimuse, kas kogu Eesti poliitika on läbi ja lõhki korrumpeerunud. Vastutuse võtmise asemel asuti süüdistama seaduseid, erakonnakaaslasi, ajakirjandust ja õiguskaitseorganeid. Kiire vasturünnak võis tunduda ainsa väljapääsuna, kuid tegelikult vähendas see inimeste usku erakondade võimesse vigu tunnistada ja neist õppida.
Enne erakondade mahakandmist tuleb aga võtta arvesse, et reaalset ja toimivat alternatiivi mitmepartei süsteemile ei ole suudetud demokraatlikes riikides välja mõelda. Seega on õigem keskenduda praeguse olukorra parandamisele. Lihtsat ja kiiret lahendust siin ei ole, muutusi peame tegema mitmel rindel korraga. Üheaegselt tuleb täiustada seadusandlust, viia läbi sisemine puhastus erakondades ja seada parteide tegevusele selged ühiskondlikud normid ja asuda sisulise koostöö raskele teele.
Seadusi ei tohi kunagi muuta kiirustades ja emotsiooni ajendil, kuid kaks põhimõttelist muudatust tuleb minu hinnangul sisse viia. Esiteks kriminaliseerida anonüümsete annetuste vastuvõtmine nii eraisikutelt kui ettevõtetelt. Karistus erakonnale varjatud annetuse vastuvõtmise eest võiks olla näiteks saadud summast kolm korda suurem rahatrahv. Selline muudatus aitaks vähendada või ideaalis kaotada anonüümsed annetused ja seeläbi muuta erakondade rahastamist läbipaistvamaks.