SK ID Solutionsi tegevjuht Kalev Pihl kinnitas, et ettevõte tegeleb probleemi lahendamisega.

FOTO: Pm

Lapsevanemad õpetavad lastele, kuivõrd ohtlikud asjad on viirused. Aga kas nemad või lapsed on tegelikult võimelised aru saama, millal viirus arvutisse ronib? Ma usun, et eriti mitte. Loomulikult on kole, kui keegi sihilikult klikib sooviga laadida alla mingi pahatahtlik rakendus, kuid see on ju vaid üks paljudest viiruse saamise viisidest.


Ma ise jään ikka seda usku, et kui kuskil suurepärases laboris ei suuda doktorikraadiga naised ja mehed valada seda tarkust tarkvarasse, mida me viirustõrjeks nimetame, siis mina ilmselt ka aru ei saa, et see viirus on. Minu laps ammugi mitte.

Oluline on aga see, et haigestub arvuti, meie ise ja meie lapsed jääme terveks. Minul puudub arvutitega emotsionaalne side – kui need katki lähevad, siis see on ebameeldiv ja tülikas, kuid otseselt suurt kurbust ma ei tunne. Kui aga midagi peaks juhtuma mu lastega, oleks mul kindlasti äärmiselt kahju. Sama tunneb ilmselt suurem osa lapsevanemaid.
Mida teha, et nii ei juhtuks?

Olen oma koolitustel kokku puutunud eri suhtumisega lapsevanematega. Psühholoog Diana Baumrindi käsitlus vaatab vanema suhet lapse kasvatamisse (sel hetkel siis meedia kasutamiseks) kahel skaalal soe/lähedane – tõrjuv ning piirav – lubav.

Neil skaaladel saab eristada nelja eri puhast tüüpi lapsevanemaid: autoriteetne/usaldusväärne – suhe lapsega on soe ja lähedane, kuid samas määrav ja piirav; autoritaarne/käskiv, võimutsev/kuuletumisel põhinev – suhe lapsega on tõrjuv ja piirav; järeleandlik/leebe – suhe on soe ja lähedane, kuid mittepiirav ehk lubav; hooletusse jättev – suhe on tõrjuv ja lubav.

Nendest stiilidest tulenevalt ootavad lapsevanemad ühiskonnalt üsna erinevat käitumist. Autoriteetne lapsevanem ootab pigem enda harimist, et siis saaks lapsega kokku leppida omavahelised internetikäitumise reeglid. Autoritaarne lapsevanem tahaks aga selget riiklikul või ühiskondlikul tasandil reeglistikku, mille abil oma last piirata.

Järeleandliku stiili esindajad on need, kes eeldavad, et internet reguleerib end kuidagi ise, ja ei näe enda sekkumise vajadust. Hooletusse jättev vanem muidugi tahab ainult, et teda isiklikult rahule jäetaks.

Selle jaotuse juures peaks siis igaüks mõtlema, millist stiili ta esindab ning kas ta on sellega ka rahul. Kindlasti tuleb tegeleda kõikide lapsevanematega, kuid selle artikli lugejatena näen autoriteetseid lapsevanemaid ja vast veelgi enam neid, kes tahaksid sellisteks lapse internetikasutuse osas saada.

Eurobaromeetri mullu sügisel läbi viidud uuringu järgi kasutab Eesti lapsevanematest 92 protsenti ise internetti ning 93 protsenti lastest kasutab internetti. Kattuvus kahe grupi vahel on 86 protsenti ning vaid protsent on peresid, kus ei laps ega vanem ei kasuta internetti.

Samast uuringust selgub, et suur osa lapsi küsib vanemalt nõu, kuidas viirusest lahti saada ja kuidas leida mingit konkreetset informatsiooni veebis, kuid vaid kümme protsenti on küsinud abi ebameeldiva suhtluse või informatsiooni kohta.

Samas võiks lapsevanema huvides olla, et kui midagi last häirib, siis on ta esimeste seas, kelle poole pöördutakse. Põhjused, miks see praegu nii ei ole, on erinevad: lapsed peavad enda teadmisi internetis lapsevanema omadest paremaks; lapsed usuvad, et nad suudavad võõrastega ohutult käituda; lapsed usuvad, et kõik teavad, mida nad veebis kogevad, ja sellest pole mõtet rääkida.

Toodud näited on moel või teisel kajastunud eri küsitlustes ning nende põhjal võiks teha mõningad hüpoteesid, miks nii on: lapsevanemad suudavad last veenda, et veebis on lapsed targemad kui täiskasvanud; lapsevanemad ei teadvusta ise ega räägi ka lapsele, et internet ei ole vaid tehnoloogia, vaid sotsiaalne suhtluskeskkond ning suhtlemises on täiskasvanud osavamad kui lapsed; lapsevanemad ei vaheta oma netikogemusi lastega ehk ei selgita, et keskkond on sama, kuid elamused erinevad.

Olulisim on, et lapsevanem algataks lapsega aktiivse dialoogi ses osas, mis veebis juhtub. Tähtis on olla rohkem toetaja ja kaasasolija kui eestvedaja ja juhendaja. Lapse tee internetis on seotud avastamisega, mille kiirusest ette jõuda ja ennustada lapse kõikvõimalikke järgmisi huvisid oleks üli­inimlik pingutus.

Internetis liiklemist peaks laps õppima täiesti tavapärastes etappides (analoogia liikluses hakkama saamisega): alguses koos vanemaga, nii et laps vaatab ja vanem on aktiivses rollis – teeb, otsustab ja selgitab; koos vanemaga nii, et laps saab aktiivsema rolli – tehes ise otsuseid või ka liigutusi; kokkulepitud piirides iseseisev tegutsemine.

Neid etappe tuleb piiride laiendamisel uuesti läbida. Iga kord on lapsevanema roll järjest rohkem lapse läbitud mõtteprotsesside mõistmisel ja vähem ette näitamisel ning lapse poolt vaadates vanema tegevuse matkimisel. Selline mudel töötab alles internetiga algust tegevate lastega.

Vanema lapse puhul tulevad mängu aga teistsugused käitumised. Kerkib küsimus: kuidas seda iseseisvust ja selle lubatud piirides püsimist tagada?

On olemas tehnilised vahendid, millega saab kas jälgida või piirata lapse liikumist veebis. Kuid need lausa kutsuvad otsima võimalusi, kuidas neist mööda minna. Päeval, mil nooruk teadvustab, mis teda piirab või jälgib, kirjutab ta otsingumootorisse selle vahendi nime ja võtmesõnad, mis vihjavad kahjutuks tegemisele või vältimisele, ja saab teada, kuidas seda teha.

Minu meelest paiknevad parimad piirangud lapse peas, ning praegu veel (õnneks) puudub tehnoloogia, mis sinna midagi paneb. Lapse sisemisi piiranguid saab seada vaid siis, kui me sellest räägime, ning neid saab toetada enda käitumisega.

Esimene soovitus on see, et arvuti oleks kodudes üldkasutatavas, kellegagi jagatavas ruumis. Sellisel juhul on oluliselt raskem end virtuaalseks unustada ja alati meenutab ümbrus, et ta on olemas ning võib teid seal virtuaalsuses näha.

Teine tähtis asi sisemiste piiride juures on aidata ka rasketes olukordades nii meelituste kui ka ähvarduste keskel iseendale kindlaks jääda. Ka noored inimesed saavad aru, kui neile pakutakse võimalust teatud piire ületada. Soovitage lastel alati sel hetkel pisut aeg maha võtta, et lahtuks esialgne eufooria või hirm ning oleks võimalik langetada mõistuspärane otsus. Igasugune tähelepanu nõudev kõrvaltegevus on abiks – tikkimine, kätelkõnd, kitarri mängimine jms.

Kui ebameeldiv suhtlus on käimas ja selline hetkeks peatumine ei aita, siis on järgmine asi – püüa seda mõjutajat lihtsalt blokeerida. Veebis ei ole seda enamasti keerukas teha, kuid nutika vastaspoole korral võib see olla äärmiselt tülikas.

Kui need kaks võtet ei vii lahenduseni, siis võiks soovitada otsida usaldusväärne isik, kellele asjast rääkida (väljaspool internetti). Hea, kui see on lapsevanem, kuid pigem aitab siin õde, vend või sõber. Kui neid pole saadaval, julgustaksin helistama telefonile 116111, kus osatakse leida probleemsetest olukordadest väljapääsu privaatsust liigselt rikkumata.

Samas peaks lapsevanem teadma ka interneti positiivseid külgi. Kui laps otsib tunnustust ja tajub kas klassis või trennis tõrjutust, siis on veeb suurepärane koht leidmaks sõpruskonda, kes sinu igapäevamaailmaga kokku ei puutu ning suudab sind hinnata teistel alustel. Selline tunnustuse leidmine on kindlasti üks interneti olulisemaid rolle.

Siinkohal on internet ikkagi sotsiaalse suhtluse ja tunnustuse saamise mitmekesistaja, mitte ainus allikas. Kui internet jääb pikemaks ajaks ainsaks kohaks, kust laps tunnustust saab, on vaja aidata tal tema lihast ja luust sõpruskonnas paremini hakkama saada.

Lihtsad soovitused

•    Rääkige oma lapsega.
•    Õppige koos temaga.
•    Tehke kodu selliseks, kus lapsel oleks lihtne kehtestatud reegleid järgida.
•    Õpetage teda emotsionaalselt rasketes olukordades paremate otsusteni jõudma.
•    Suhtuge internetti ja oma lapse tegemistesse seal kindla optimismiga. Selles on ohte, kuid nende ületähtsustamine võib hirmutada meil saamast seal pakutavaid hüvesid.
 
Vaata Kalev Pihi loengut siit